Eesti koondise tänaseks endine peatreener Magnus Pehrsson andis täna pärastlõunal Eesti ajakirjanikele intervjuu, kus ta tõdes, et tema lahkumisele eelnes suur väline surve ja on loogiline, et olukorras, kus nõutakse muutusi, vaadatakse esmalt treeneri poole.

Pehrsson alustas tööd koondise peatreenerina 2014. aasta alguses. Tema käe all pidas koondis 33 mängu, millest võideti 11, viigistati 8 ja kaotati 14. Selle aja jooksul lõi Eesti koondis 24 väravat, oma võrgust tuli korjata 37 palli.

Magnus, kuidas Sa end emotsionaalselt praegu tunned? Oled Sa vihane, oled Sa pettunud?
Kurb päev on. Ma ei tahtnud, et see kõik nii lõppeks. Ma ei ütleks, et ma olen kurb, aga arvan, et see on kurb päev. Tean, et jalgpallis sellised asjad juhtuvad ja olen energiat täis ja vaatan tuleviku suunas.

Millal Sa teada said, et Eesti koondis Sind vallandab?
Ma ei saanudki. Meil oli Aivar Pohlakuga eile pikk kohtumine Ateenas ja nagu pressiteates seisis, arutasime, kus me oleme, milline on meie seis ja tulevik ning siis jõudsime koos järeldusele, et parim idee on see koostöö praegu lõpetada.

Tuli see siis ikkagi üllatusena?
Mul oli Aivariga kõne eelmise nädala lõpus, kus me selle eilse kohtumise kokku leppisime. Muidugi pärast kaotust Bosnias ja reedest kõnet mu sisetunne ütles, et see võib juhtuda. Ma ei teadnud, millest me räägime, aga tunne ütles, et tõenäoliselt räägime hetkeseisust ja kuidas siit edasi liigume, seega teadsin, et see võib juhtuda. Seega ei olnud see täielik üllatus, aga muidugi kui ma Ateenasse läksin, siis ma ei teadnud, mis selle kohtumise tagajärg on.

Kas Sa teeksid midagi teisti, kui Sul oleks võimalus?
Arvan, et oleme igat mängu ja sammu hoolega analüüsinud. Meil on dokumendid igast koondise laagrist ja sealt on näha, et hinnangus on pea alati kirjas asjad, mida saame paremini teha. Nii me töötasime alates esimesest päevast. Seega kõik asjad, mis seal kirjas on, me oleksime võinud teha teisiti, aga oleme ennast usaldanud ja proovinud kogu aeg areneda ja ainus viis arenemiseks ongi teha vigu ja neist õppida. Seega jah, ma tegin ilmselt mitmeid vigu, kuid ilmselt tegime mõned asjad ka hästi.

Ütlesid, et tegid vigu. Kas on midagi konkreetset, mis viis praegusesse olukorda?
Enne kui selle vastan, ütlen, et ma olen rahul sellega, mida me saavutasime selle aja jooksul. Meil oli väga tugev eelmine aasta ja kokkuvõttes oli meie võitude-viikide-kaotuste suhe Eesti mõistes korralik. See, mida me arendasime, näiteks koondise töömeetodeid, selles osas saavutasime pea kõik, mida mul paluti teha, kui ma sellele tööle tulin. Aga muidugi kui seda aastat vaadata, siis märtsi kohtumistes mängisime hästi, aga ei suutnud väravat lüüa ja see on midagi. Ühe külje alt on üsna loogiline, et me ei löö palju väravaid, sest meil ei ole mängijaid, kes ka klubide eest väga palju väravaid lööksid, kui välja arvata [Konstantin] Vassiljev, kuid ta ei mängi ka tipuründajana. Seega on see loomulik, aga teise külje alt töötasime nii palju alates eelmise aasta suvest ründemängu kallal, et seda arendada. Võib-olla seda tehes tekitasime surve, mille lisandus väline pinge, sest te olete ka mu käest pea iga kord seda küsinud. Ja me tõesti arendasime oma pallivaldamist, kuid ei õnnestunud selles, et tulemus oleks avaldunud rohkemates väravates. Muidugi saab öelda, et kaotasime nii võib-olla fookuse oma tugevuselt, milleks oli taga nulli hoidmine, sest kaitses me olime väga tugevad.

Kas tundsid mängijatelt vastuolu Sinu treeneristiilile ja otsustele?
Ei, ei tundnud. Arvan, et meil oli meeskonnas väga hea keemia. On olnud ruumi aruteludeks ja oleme olnud avatud rääkimiseks nii suures grupis kui ka individuaalselt. Paljude mängijatega oleme omavahel vestelnud ja küsinud neilt küsimusi. Ma ei ole tundnud küll probleeme selles vallas. Muidugi igas meeskonnas su iseloom sobib paremini mõnedega kui teistega, kuid see on kõikjal nii. Samas mõne mängija iseloom võis paremini sobida mõne mu abitreeneriga ja sellest lähtuvalt ehitasimegi oma treeneritemeeskonna üles. Aga mul ei ole suhetest mängijatega küll midagi halba öelda.

Millised on Su tulevikuplaanid? Kas kavatsed taas näiteks mõnda klubi juhendada?
Pean olema avatud suhtumisega ja vaatama, millised pakkumised tulevad. Loodetavasti need tulevad. (Naerab). Aga kui mul oli Aivariga arutelu eelmisel aastal enne oma lepingu pikendamist, mainisin ka siis talle, et mulle väga meeldib koondisetreeneriks olemine ja see on andnud mulle uue kogemuse ja teistsuguse vaatenurga, kui klubiga töötamine, kuid teisest küljest olen ma igatsenud igapäevast tööd, et saaks tõesti mängijaid ja mängustiili arendada. Ma kindlasti ei välista, et ma olen veel kunagi mõne koondise treener või et isegi see on mu järgmine töö - see võib seda olla, kui tegu on parima pakkumisega, mis tuleb -, aga kui küsiksid mult praegu, siis ma kindlasti eelistaksin minna tagasi klubi treenimise juurde.

Mis on Sinu arvates peamine põhjus, miks Sa ei ole enam Eesti koondise peatreener?
See on midagi, millele ma ei tea, kuidas vastata. On selge, et meil tekkis teatud olukord Bosnia tulemusest lähtuvalt. Oli suur väline arvamus, võiks öelda jalgpalli ühiskonna arvamus, et midagi peab muutuma ja normaalses olukorras sa vaatadki treeneri suunas. Sa ei saa asendada kõiki oma mängijaid ja eriti veel koondises! Seega see oli olukord, millega silmitsi seisime. Ja see muidugi nõudis mingit laadi tegutsemist. Saan sellest aru. Meil oli Aivariga väga hea ja aus vestlus, mille detaile ei taha ma avaldada, aga selle tulemus oli, et me mõlemad nõustusime, et ilmselt on parim lahendus asi praegu lõpetada. Ma ei saa anda sulle peamist põhjust, aga olukord, milles lõpetasime, tulenes viimasest tulemusest ja ma arvan, et ka Portugali mängust. Portugali vastu ei mänginud me oma parimas koosseisus ja see oli 10 päeva jooksul neljas mäng ja nii edasi, kuid see on nüüd ajalugu. Asjad lihtsalt käivad nii. Võid vaadata neid kahte tulemust, kus sa kaotad kokkuvõttes 0:12 ja kui seda vaatad, tundub olukord muidugi ülimalt halb.

Mille üle Sa selle pea kolme aasta pikkuse töö juures kõige uhkem oled?
Ma ei tea, kas "uhke" on õige sõna, aga ma tõin selle, mida mult paluti. Tegin seda, mida Aivar mult palus, kui ma peatreeneriks tulin: moderniseerisin ja muutsin professionaalsemaks töö väljakul ja selle kõrval. Seda ma tegin.