Kui öeldakse "jalgpall", tulevad silme ette ikka roheline muru, sinine taevas ja kõrvetav päike. Reaalsuses mängitakse aga suur osa liigamängudest kunstmurul, pilvede all ja külmade tuultega.

Kas kunagi oli muru rohelisem? Et selles küsimuses selgusele jõuda, võrdleme tänavust kalendrit kõigi eelnevate Eesti kõrgliiga aastatega läbi ajaloo. Koos tänavuse hooaja veel pidamata mängudega saame Eesti kõrgliiga mängude koguarvuks 5547*.

Jagame eelnenud hooajad kolme perioodi, eristades sõjaeelsed aastad, taasiseseisvumise järgsed aastad 1992-2004 ning praegust 36-voorulist kalendrit kasutavad hooajad alates aastast 2005.

Et kliima muutub teosammul, siis on see igati ootuspärane, et jalgpallihooaegade kõverad on läbi ajaloo üsna sarnased. Siiski näeme, et tänavune kalender erineb sajanditagusest perioodist kõige rohkem ja viimasest paarikümnest aastast kõige vähem. Peamiseks väliseks mõjutajaks on olnud rahvusvaheline jalgpallikalender, kuid mõju avaldavad ka klubide euromängud, suurvõistlused ning ilmast või koroonaviirusest tingitud kalendrimuudatused.

Tähtsaim kalendri mõjutaja on aga olnud teadlik valik võimalikult pika liigahooaja kasuks ühes kunstmuruväljakute levikuga. Märtsi- ja novembrikuised mängud olid Eesti kohaliku tippjalgpalli jaoks sisuliselt tundmatud kuni aastani 2001 ning arvukaks normiks muutusid need just alates aastast 2005, mil liigahooaeg pikenes 112 kohtumiselt hoobilt 180 kohtumiseni. Läbi aegade on populaarsemateks mängukuudeks olnud mai, august ja september, tänavu langes kõige pingelisem periood aprillikuusse.

Vaatame, kuidas on mängude jaotus muutunud aastaaegade järgi, arvestades mitte astronoomilist kalendrit, vaid levinud arusaama: suvekuud juunist augustini, sügis septembrist novembrini, talv detsembrist veebruarini ja kevad märtsist maini.

Näeme, et taasiseseisvumise järel on suviste mängude osakaal selgelt vähenenud ja kevadiste mängude osakaal omakorda suurenenud, samal ajal kui sügiseste mängude osakaal on püsinud samal tasemel. 2020. aasta anomaalne olukord on mõistagi seotud koroonaviiruse levikuga. Tugevat ja püsivat mõju omas 2005. aasta järsk kalendrimuudatus, kuid trend on lähiminevikus tugevnenud - viis kõige madalamat suviste mängude osakaaluga aastat on olnud alates aastast 2018.

Jalgpallisõber teab aga, et märtsis ja mais tribüünil viibimine on täiesti erinevad asjad, nagu ka septembri- ja novembrikuine jalgpallielamus. Niisiis vaatame lõpetuseks ainult nende mängude osakaalu muutumist, mis peetakse kõige publikuvaenulikematel kuudel ehk novembrist märtsini.

Alates aastast 2005, mil hooaeg pikenes 36 vooruni, on novembrist märtsini peetavate mängude hulk igal aastal olnud kõrgem kui kunagi varem, jäädes kümnendiku ja viiendiku vahemikku.

Praegu ei ole meil aga vaja ilma pärast muretseda, sest sel nädalavahetusel saame nautida viimast suvist mängudevooru. Reedel võõrustab Levadia Transi, laupäeval Kalev Florat ja Vaprus Paidet ning pühapäeval Kalju Kuressaaret ja Tammeka Harjut.

*Andmed ei pretendeeri lõplikule täpsusele, sest need pärinevad kolmest eri allikast ning on kasutusse võetud kriitikavabalt: FlashScore’i mängude nimekiri alates aastast 2001, jalgpall.ee mängude nimekiri aastatest 1999-2000 ning kõik varasemad mängud, mida pidas vajalikuks koos toimumisajaga välja tuua raamat "Estonian Football 100 Years". Arvestades andmete koguhulka, saavad võimalikud ebatäpsused mõjutada järeldusi vaevumärgatavalt.