Martin Šmutovi viimane arvamusavaldus KTM-reegli teemal jättis minust mulje kui antud reegli veendunud apologeedist, mida ma tegelikult kindlasti pole.

• Repliik | Soccerneti peatoimetaja matab sisulised probleemid sõnasalati alla
• Repliik | Tammeka totulotud ja KTM-reegel. Õhtulehe peatoimetaja lasi märgist täiesti mööda

Eks olegi lihtsam õlgmehikestega võidelda, selle asemel et oma eksimust tunnistada. Jutt käis ju algselt sellest, kas KTM-reegel muudab Premium liiga tipust allpool olevatel tiimidel, näiteks Tartu Tammekal tiitli peale mängimise võimatuks või mitte. Šmutov viis aga jutu sujuvalt hoopis KTM-reegli eesmärgile ja ideele, põrmustades justkui mulle omistatud seisukohad, millele ma tegelikult sugugi alla ei kirjuta. Kes ei usu, võib näiteks lugeda minu peaaegu kümne aasta vanust arvamuslugu, mis on üllatavalt hästi vastu pidanud KTM-reegli vahepealsetele mitmele muudatustele. Olen jätkuvalt seisukohal, et segase ja erandite tõttu tänaseks igasuguse tähenduse kaotanud mõiste KTM asemel tuleks lihtsalt soodustada Eesti noormängijate kasutamist.

Aga see selleks. Debatti põneval teemal ei tasu raisku lasta!

Sarnased piirangud ja reeglid on erinevates vormides kasutusel väga paljudes Euroopa jalgpalli kõrgliigades ning ei ole midagi ebatavalist või eriskummalist - ainsa vahega, et kui Eestis on veel formaalselt mängupäeva koosseisus vajalikud KTM-id, siis mujal Euroopas enamasti samas riigis treenitud mängijad.

Esialgne KTM-reegel oli sisuliselt üks-ühele üle võetud UEFA poolt juba hooajast 2008/09 eurosarjades kehtestatud nõudelt, mille kohaselt tuleb võistlustele registreeritud koosseisu kanda vähemalt kaheksa samas riigis treenitud (veetnud vanuses 15-21 vähemalt kolm hooaega) mängijat, kellest neli peavad olema samas klubis treenitud mängijad. Ehk meie mõistes ETM-id ja KTM-id. See reegel kehtib Meistrite liigas, Euroopa liigas ja Konverentsiliigas tänini. Oluline vahe on mõistagi selles, et UEFA nõuab, et need mängijad oleksid lihtsalt võistlussarja registreeritud koosseisus, Eestis mängupäeva koosseisus ja algrivistuses.

Kas KTM-reegel on end õigustanud?

Ühe lausega on seda põhjpanevalt väga keeruline öelda, aga vastus kipub olema eitav. Muutujaid on sellesama 11 hooaja jooksul olnud palju ja KTM-reegel on kõige juures olnud vaid üks üsna väike mutrike. Kahtlemata on liigale üldiselt hoopis suuremat mõju avaldanud solidaarsusmehhanismid, mis on nelja-viie profitiimi asemel Eestisse neid tekitanud kümme.

Kui palju KTM-reegel üldse klubisid ja Premium liiga meeskondi reaalselt mõjutanud on? Selle kümnendi jooksul on kõige nähtavamalt sellega kimpus olnud Nõmme Kalju, kel tuli mitme hooaja jooksul oma üksikuid KTM-e mängitada selgelt tunduvalt rohkem kui nad oleksid ise seda tahtnud või mängijad seda väärinud. Vist ainus sellisel viisil avanssi saanud mängija, kellest on jalgpallurina asja saanud, on Alex Matthias Tamm, kes on muuhulgas ise öelnud, et KTM-staatus tekitab vähetulemusliku noortetööga meeskonnas hoopis liiga suuri pingeid ja läbipõlemisohtu.

Sealjuures ei takistanud KTM-reegli täitmine Kaljul 2018. aastal ilma ühegi kaotuseta meistriks tulla, hoolimata sellest, et nende "lähenemine klubi ehitamisele erines senisest Eestis domineerinud mõttemallist, sest võistkonnas mängisid võtmekohti (ajutised) leegionärid (Eestist ja mujalt)". Šmutov väitis, et sellist trikki ei pidavat saama pärast KTM-reegli tulekut Eestis enam teha, aga näe, sai küll. Ja veel varem, 2016. aastal tegi sama FC Infonet.

Omi probleeme on KTM-reegli täitmisega olnud ka Paide Linnameeskonnal ja vähem FCI Levadial, kunagi on sellega kimpus olnud ka näiteks Maardu Linnameeskond, aga ülejäänud meeskonnad ei ole pidanud selle reegli täitmise pärast suurt muret tundma, sest nad oleksid suure tõenäosusega vajaliku arvu KTM-e platsile pannud niiehknaa.

KTM-reegli esialgne idee - suunata klubisid omaenda noortetööd senisest tõsisemalt võtma - oli iseenesest õilis, aga see, mis sellest reeglist tänaseks alles on jäänud, enam seda funktsiooni sisuliselt ei täida. Eesti jalgpallile oleks tunduvalt kasulikum, kui meeskondadel oleks kohustus platsil kasutada x arvu U23 või U21 (või isegi veel noorema?) vanuseklassi mängijaid, mitte hoida vägisi kinni oma KTM-idest, olgu nad siis noortesüsteemi kasvandikud või esindusmeeskonnas arbitraarse arvu hooaegu täis saanud veteranid. 

Tegelik ja võimalik, et EJL-i jaoks valusamgi küsimus puudutab solidaarsusmehhanisme. Kas kõik need miljonid eurod, millega on jalgpalliliit kunstlikult tekitanud Premium liigast profiliiga, on end ära tasunud või on suur osa sajalisi olnud tegelikult sama hästi kui tuulde loobitud?