Tallinna Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson tõdeb, et seitsmekordse Eesti meisterklubi eelarve väheneb sel aastal veelgi, kuid kuldmedalitest vähemat ei saa Levadia taoline klubi kunagi sihtida.

Alates 2008. aastast, mil ärimaailmas raskustesse sattunud klubijuht Viktor Levada andis teada, et Levadia peab muutuma isemajandavaks, on klubi eelarve vähenenud ligi kaks korda.

Samast aastast Levadia tegevjuhina ametis olev Hohlov-Simson rääkis põhjalikus intervjuus Soccernetile nii klubi vedamisest läbi raskete aegade kui ka tulevikuplaanidest ning veel paljust muust.

Ta toonitab, et finantsid on tippjalgpallis hädavajalikud ja kuigi Levadial ei ole rahaliselt käsil parimad aastad, võib tunda rõõmu sellegi üle, et klubi on iseseisvalt hakkama saanud ning mängib endiselt kõrgeimatele kohtadele.

Kunagine Eesti koondise raudkindel keskkaitsja ja kapten vestles Soccernetiga pikemalt ka seitse aastat tagasi, mil ta oli värskelt jalgpalliga lõpparve teinud. Mööduda ei jõudnud kolme aastatki, kuni süda ta jalgpalli ja Levadia juurde tagasi tõi.

2006. aastal andsid Sa viimati Soccernetile intervjuu, kui olid just karjääri lõpetanud ja läksid kinnisvaraärisse. Kuidas Sa jalgpalli juurde tagasi jõudsid?
2005 mängisin oma viimase hooaja ja 2006 otsustasin, et aitab – ei olnud enam motivatsiooni. Oli tüdimus jalgpallist, tahtsin midagi muud proovida. Avanes võimalus kinnisvarasse minna ja see tundus huvitav. Samas läksin õppima ka Mainori kõrgkooli ärijuhtimist ja siis oli kerge seal õppides paralleele tõmmata kinnisvaraäriga. Töötasin seal kolm aastat ja samal ajal omandasin rakendusliku kõrghariduse. Siis olid muudatused Levadias ja sattusin jälle tagasi. Kolm aastat oli paus.

Sattusid tagasi?
Juhtus nii, et kutsuti tagasi. [Senine tegevjuht Juri] Tšurilkin oli just ära läinud, oli vaja asendajat, tuli jutuks ja leppisime kokku. Kui mulle oleks pärast jalgpallikarjääri pakutud seda tegevjuhi kohta, siis ma ei oleks isegi teadnud, mis asi see on – siis oli minu jaoks ainult jalgpall ja jalgpall. Aga kui sain selle kolme aasta jooksul äripoole peal kogemusi, siis oli juba kergem ja ma ei kartnud eriti. Kõik oli uus ja huvitav, aga ühe jalgpalliklubi tegevjuhi roll oli tol hetkel ka suht tundmatu asi. Tead küll, kuidas jalgpalli mängida ja enam-vähem kuidas treeningprotsess käib, aga kõik mis selle taga on, see oli täiesti tundmatu. Aga midagi hullu ei olnud – esimene aasta oli võib-olla natuke raske, aga pärast seda on ülesanded juba kordumas.

Omapärane ametikäik – endisest jalgpallurist kohe klubi juhtimise juurde.
Mitte kohe, paus oli sees, aga tundsin juba nende kolme aasta jooksul, et hing oli kogu aeg jalgpalli juures. Tegelikult ei olnud ma kuhugi kadunud, tegin noortega tööd FC Piritas ja jälgisin kogu aeg, mis Eesti jalgpallis toimub. Töö, mis ma tegin, oli põnev ja teenis raha, aga hingele see väga palju ei andnud, nii et tulin lõpuks jalgpalli juurde tagasi.

Tavaliselt endised mängijad lähevad treeneriks. Seda ambitsiooni Sul ei ole?
Ma tegin oma valiku juba siis, kui lõpetasin jalgpallurikarjääri. Sel samal 2005. aastal pidid algama A-kursused – mul oli B-litsents juba olemas tol hetkel –, aga ma olin nii väsinud sellest jalgpallist, et ei tahtnud üldse, loobusin A-kursusest ja läksin ülikooli hoopis midagi muud õppima. Tol hetkel ma tegingi selle valiku, et treeneritöö ei ole päris see, mida ma tahan Eestis teha. Kuigi samas tegelesin ma ka väikestega, mul oli Pirital paar gruppi – FC Pirita sai loodud 2003. aastal – ja kui ma tulin tegevjuhiks, siis ma loovutasin need grupid teistele ja tegelesin edasi ainult organisatoorsete küsimustega. Nüüd sellest aastast liitus FC Pirita Levadia jalgpallikooliga.

2008, kui Sa Levadiasse tagasi tulid, oli ühtlasi see aasta, kus Viktor Levada ütles, et Levadia peab saama isemajandavaks. Kuidas see üleminek on sujunud?
2008 me tulime meistriks ja majanduslikus mõttes tulime välja – nulli kindlasti ja võib-olla oli isegi väike kasum. 2009 me tulime ka meistriks ja õnnestus mõned mängijad maha müüa, see oli ka suht edukas. Siis ei olnud ka metalliäris veel väga hull seis, aga 2010 läks väga raskeks – siis oli tõesti keeruline. Klubi oli veel edukas, aga kõik oleneb sellest, kas sa suudad mängijaid müüa või ei suuda. Jalgpalliklubide sissetulekud ongi mängijate müük, UEFA rahad ja partnerid/sponsorid. Kui üks neist kolmest kaob ära, siis on suht keeruline.

Näiteks eelmine aasta, 2012 me ei müünud ühtegi mängijat, kuna ei olnud kedagi müüa, ükski mees ei olnud veel valmis. See aasta üritame uuesti ja nüüd juba on mängijaid, keda müüa. See oligi minu aja jooksul vist ainus aasta, kui ma ühtegi mängijat ei müünud. 2011 läks Taijo Teniste Norra ja tema oli viimane. Kõik need aastad oleme ots-otsaga välja tulnud kuskilt raha küsimata – eks Levadal ei olnudki midagi anda. Nüüd on tal äris raske seis, firmat enam ei ole, peasponsor on ära kadunud ja nüüd me tõesti majandame ise.

Mis erinevus on TVMK ja Levadia vahel – umbes ühel ajal kadusid peasponsorid ära, aga kui üks läks kohe pankrotti, siis teine mängib siiamaani kullale?
Levadial on väga tugev jalgpallikool, millega ühel hetkel liitus Kotkas-Juunior. Viktor Levada ei ole üksinda seda asja ajanud, oli ka Andres Leht, kes vedas noortepoolt. Seda kõike suudeti koos hoida. Toimus mängijatemüük, samuti oleme pidevalt eurosarja pääsenud ja kõik partnerid, kes meil on olnud läbi aastate, on jäänud.

Noortesüsteemi olemasolu tagab siis mingil määral ka järjepidevuse?
Jah, kindlasti. Praegu on 1993 aastakäik, mis oli esimene Kotkas-Juuniori oma. 1992 olid Levadia omad – [Maksim] Podholjuzin, [Aleksandr] Kulinitš, sealt hakkas tulema. 1993 on [Artur] Rättelid, [Andreas] Raudsepad – nemad hakkasid peale tulema. Nüüd tulevad 1994-95, seal on Kaspar Paur – ta on küll Tartu kasvandik –, Lauri Välja ja teised. 1996 aastakäiku Levadias ei ole – see lahkus vist juba enne minu tulekut terves koosseisus Nõmme Kaljusse, meil tekkis väike auk sisse ja see aastakäik on meil problemaatiline. 1997 tuleb natuke oodata veel ja eks meil tekivad nüüd väiksed probleemid. See aasta on meil probleem Esiliigaga, kuna 1996 ei tulnud peale, kes peaksid sel aastal mängima. Aga järgmine aasta peaks juba 1997 mängima Esiliigas ja siis hakkab jälle edasi liikuma.

Klubi eelarve on isemajandatavate aastatega vähenenud ligi kaks korda. Kuidas sel aastal on?
Eks ta enam-vähem sinna auku tuleb, mis eelmine aasta, võib-olla natuke väiksem. Kui eelmine aasta oli koos jalgpallikooliga 600 000, siis ma arvan, et ta jääb ehk kümme protsenti väiksemaks.

Kui palju Viktor Levada firma pankrot veel praegu klubi mõjutab? Veel hiljuti käis meediast läbi, et pankroti tagajärgede likvideerimisega seotud protsessid veel käivad ja sealt käis läbi ka Levadia jalgpalliklubi nimi.
Väga ei tahaks kommenteerida seda. Protsess käib, aga mina isiklikult ei tegele nende asjadega, nii et ei tahaks kommenteerida, sest ma ei ole lihtsalt kursis.

Kuidas klubi juhtimine praegu välja näeb? Viktor Levadat on suhteliselt harva veel mängudel näha, aga palju ta reaalselt tegev on?
Viktor Levada on natuke taandunud. Ta hoiab end kursis, me saame kokku, räägime ja arutame asju, aga loomulikult mitte nii tihti kui vanasti. Põhiline klubijuhtimine käib praegu Andres Lehe ja minu koostöös. Viktor osaleb ka tähtsates protsessides ja otsustes, aga igapäevase tööga tegelen mina ja Andres aitab.

Mainisid juba, et see aasta tuleb ilmselt raskem. Palju saab esindusmeeskond omale täiendusi lubada?
Hetkel töö käib, otsime. Kindlasti oleme kaotanud enda jaoks väga tähtsa mängija Igor Morozovi. Kuskil sisemuses ikkagi lootsin, et ta jääb, aga ausalt öeldes oli ta valmis mängija ja tal oli vaja arenguks edasi liikuda. Mul oli hea meel, et ta sai edasi minna. Siin oli ta juba päris tipus ja ei ole kindel, kas ta oleks suutnud veel ühe aasta tipus püsida või oleks hakanud juba alla minema. Nüüd on ta Poola liigas ja järgmine samm ees – seal tuleb põhimeheks saada.

Lahkujatest on Morozovile lisaks [Albert] Taar – tema saatus ei ole veel selge, sõidab ringi ja proovib ennast siin-seal – ja Janar Toomet, kes mingil põhjusel ei jätka Levadias. Ma ei saagi täpselt aru, kas tal endal ei ole soovi või milles asi, sest meil oli küll soov temaga edasi minna. Need on kolm meest, kes võrreldes eelmise hooajaga meil ei mängi hetkeseisuga. Taari olukord võib muutuda, aga Toometi ja Morozovi olukord kindlasti ei muutu. Vaatame – kõige problemaatilisem ongi leida asendust Morozovile. [Aleksei] Jahhimovitš on ennast heast küljest näidanud, tema on üks kandidaat. Eks ole näha, meil on veel natuke aega.

Aga lisatugevdusi?
Paistab, et hetkeseisuga ei hakka me üle oma varju hüppama, vaid mängitame seda koosseisu, mis meil hetkel on. Juhul kui, siis keskkaitsja või mõni äärepoolik, aga see ei tuleks kindlasti väga kõrgepalgaline mängija.

Konkurendid on päris palju muutunud koosseisu poolest. Kuidas tundub praegu konkurents?
Hetkeseisuga tundub, et Kalju on suutnud hoida alles kõik mehed, keda nad on tahtnud, välja arvatud [Kristen] Viikmäe lõpetamine ja [Oliver] Konsa teatud põhjustel. Mõned uued on ka, nii et Kalju kindlasti nõrgemaks ei muutu, pigem isegi tugevamaks.

Flora on ka teinud noorenduskuuri läbi, paljud põhitegijad on läinud ja ei oskagi öelda, kas nad on läinud tugevamaks võib nõrgemaks – uus treener ja kõik, eks hooaeg näitab, mis seal toimuma hakkab.

Narva Transiga mängisime ja neil on jällegi uus protsess – täiesti uued mehed ja koosseis. Kus see kaart on, et kas nad on head mängijad või ei ole, seda näitab jällegi hooaeg.

Sillamäega mängisime ka – iseloomu neil on, kuigi jälle hästi palju uusi mängijaid. Meeskonna puhul on väga tähtis stabiilsus – kui sa iga aasta kümme venda välja vahetad, siis on ikka raske edu peale loota.

Eks Infonet ja Kalev ka lihtsad vastased ei ole, Paide samamoodi – pigem on liiga sel aastal tugevam ja ei ole mingeid nõrku meeskondi.

Levadia eesmärk jääb ikkagi maksimaalseks?
Levadia eesmärk on alati olnud – 12-13 aastat, mis seda on juba tehtud – üritada ikka meistritiitli peale mängida. Siin ei olegi mõtet teisi eesmärke püstitada. Kui 90% meeskonnast on sama, siis miks ei võiks need samad mehed, kes olid eelmisel aastal noored ja on nüüd aasta võrra kogenumad, maksimaalsete eesmärkidega mängida.

On Levadial pikemaajalisi eesmärke ka paika pandud? Kui pikalt te üldse ette mõtlete – aasta-aastalt või pikemalt?
Kõik sõltub finantsidest. Me võime siin mõelda, et mingi aja pärast oleme kuskil Euroopa liiga alagrupiturniiril, aga need eesmärgid on meil kogu aeg olnud. Kui me räägime tippjalgpallist, siis kõik on kinni rahas, rahas, rahas. Ja loomulikult ka mängijatevalikus – milline põlvkond peale tuleb ja kui palju sa suudad neid mängijaid kinni hoida, kes on juba tegijad. Eestis on tendents selline, et parimaid mehi on kuni 23-aastasena mingi võimalus hoida, aga niikui nad saavad 23, siis saavad nad vabalt liikuda. Praegu on lahkunud Florast kaks põhimeest – [Siim] Luts ja [Gert] Kams –, Levadiast Morozov ja see kõik teeb liigat nõrgemaks.

Väga palju oleneb sellest, kes nüüd peale tulevad, ja loomulikult on vaja finantsi – ilma finantsideta on isegi esimese kolme hulgas keeruline olla. Jalgpallur tahab palka saada ja kui sa tahad omale normaalset mängijat saada, siis on vaja talle korralikku palka maksta, muidu ta läheb lihtsalt ära.

Eesmärke võib seada ka teistlaadi. Kas näiteks Maarjamäe kompleksi arendus on plaanis?
Jah, see on kindlasti plaanis, tahame hoone välja ehitada. Kõige lähem võimalus selleks on aasta 2015 või 2016, kui koostöös jalgpalliliiduga saaksime selle maja sinna püstitada. Jalgpalliliidu järgmine infrastruktuuride toetuste tsükkel – kui õnnestub sealt koostöös see maja püsti panna, siis oleks suurepärane, aga see ei juhtu enne kui 2016.

Pirita linnaosaga olete ka mingil määral koostööd teinud...
Pirita linnaosa toetab meid igatepidi, kui meil on vaja abi kas näiteks staadionil lehtede koristamisega või reklaamipindadega. Samuti toetavad nad mingil määral rahaliselt meie noortegruppe.

On teil plaanis end veel rohkem Piritaga siduda?
Sinna me jääme. Muutunud on niipalju, et noortetööd me enam eriti Õismäel, Mustamäel ja Nõmmel ei tee. Oleme liikunud siiapoole – kesklinna ja sealt ülespoole, Kadriorg, Pirita, Maardu... Kogemus näitab, et logilistiliselt raske on tuua lapsi, kui baas on Maarjamäel.

Aga väliselt klubi identiteeti sellega siduda umbes nagu Nõmme Kalju keskendub Nõmme elanikele?
Eks me jääme ikka Tallinna meeskonnaks, aga noortetöö osas keskendume tõesti kesklinnale ja sealt ülespoole. Kui Flora piirkond on pigem kesklinn ja Kalevil ka, siis meie üritame siiapoole. Juba praegu ei võta me gruppe Nõmmele ja Õismäele, kuhu vanasti võtsime.

Võrdle palun enda mängijakarjääri aegadega võrreldes Meistriliiga üldist taset, taseme ühtlust ja atraktiivsust. Palju Sa edasiminekut näed?
Kindlasti on mängijad kvaliteetsemad, nad on saanud paremat trenni. Treenerid on väga arenenud selle ajaga, koolitused on muutnud nad professionaalsemaks. Professionaalseid klubisid on samuti rohkem – kui enne oli Flora, Levadia ja mingil määral TVMK, siis tänapäeval on klubisid, kus käib väga professionaalne töö, ikkagi mitmeid – pooled kindlasti. See on kindlasti arenenud, treenerid on kompetentsemad ja peale tulevad noored on hoopis teise kvaliteediga kui omal ajal.

Liiga on ühtlasem kui vanasti, enne oli põhimõtteliselt kaks tiitlikonkurenti ja ainult üks kord kiilus end sinna vahele TVMK. Nüüd on konkurents palju suurem, jalgpalluril on palju rohkem valikut, mis klubis mängida, klubid suudavad pakkuda tingimusi nii palgaliselt kui infrastruktuuri kohapealt. Kõik on palju professionaalsem, jalgpall Eestis on arenenud.

Ometi ei taha publikunumbrid kuidagi areneda. Mis Sa arvad, mis see põhjus on?
Ei tea, olen mõelnud selle peale väga palju. Oleme üritanud igast asju teha, et neid kuidagi meelitada ka Pirita linnaosast, aga ei ole rahvas kuidagi seda jalgpalli veel omaks võtnud. Kõigepealt üritasime omadega – tuua oma 300 last staadionile, sest miks nemad ei käi vaatamas? Samas nende poolt vaadates – kui laspevanem käib hommikust õhtuni tööl ja laps käib iga päev trennis, siis tahaks suvel nädalavahetusel võib-olla hoopis kuskile ära sõita, aga samal päeval on see mäng... Ei ole meil veel sellist kultuuri, et terve perekond jääks ainult Meistriliiga mängu pärast siia. Ei ole me sinna veel välja kasvanud, et Meistriliiga mänge oodataks nii nagu Inglismaal või Saksamaal – ei ole meil veel seda kultuuri.

Aga eks see on tulevikuteema – vaata, kui palju harrastajaid meil on! Ja kas või need samad 300 last, kes meil Levadias mängivad – kõigist neist ei saa kindlasti jalgpallurid, aga nad hakkavad ikka jalgpalli vaatama. Hakkavad oma peredega mängudel käima, aga see võtab aega. Siin ei saa midagi kunstlikult ära teha. Me töötame oma fännidega ja piirkonnaga, et tuua rahvast mängudele. Oleme aru saanud, et tuleb mängida Kadriorus. Tegime kaks aastat pausi ja mängisime Maarjamäel, aga ega rahvas sinna eriti tulla ei taha – seal ei ole tingimusi. Sel aastal tuleme tagasi Kadriorgu. Ma ei ütleks, et see kohe midagi hüppeliselt tõstab, aga seal on ikkagi tingimused nii jalgpalluritele kui ka publikule palju paremad kui Maarjamäe staadionil.

Kõik kodumängud peate Kadriorus?
Jah. Alustame kevadel enda kunstmuru peal, aga vist juba 20. aprillil on plaanitud mäng Kadriorus. Pärast seda mängivad Kalju ja Levadia üle nädala Kadriorus ja ma arvan, et see on väga õige samm meie poolt. Miks me sealt üldse ära läksime, oli kõigepealt staadioni renoveerimine ja siis majanduslikud põhjused. Nüüd me oleme ikkagi leidnud raha, et seal mängida.

Maarjamäe jäi vist natuke kaugeks?
Ma ei ütleks, et ta kaugeks jäi, aga näiteks kui vihma sajab, siis meil ei ole seal ju katust – oled ju ka ise seal käinud ja märjaks saanud. Seal ei ole absoluutselt mingeid tingimusi. Kui mõelda jalgpalluri peale, siis ta käib seal igapäevaselt trennis ja kui ta tuleb sama platsi peale ka mängima, siis ei teki tal seda õiget tunnet. Kadriorus tekib aga kohe teine atmosfäär. Samamoodi publikuga – seal on katus, see on ikkagi staadion ja mingi sündmus. Maarjamäe staadion on ehitatud ikkagi baasi jaoks ja baasiks ta ka jääb.

Kas on veel mingeid konkreetseid plaane sel aastal publiku meelitamiseks?
Teeme iga aasta mõne suure ürituse ja see aasta on meil väljavalitud maikuus Levadia-Flora, millega oma "Lastele tervis" üritus siduda. Praegu käib töö, otsime keda me tahame aidata – iga aasta me valime välja kas perekonna või lapsed, eelmine aasta toetasime näiteks Põlvamaa kaksikuid. Tulu läheb neile. Suvise Levadia-Kalju mängu ümber on ka mõtted liikumas, pluss loomulikult veel eurosarjamängud – need on need mängud, kus tahame midagi suuremat teha.

Viimane küsimus: oletame, et on üks neutraalne potentsiaalne toetaja, ükskõik kas fänn või potentsiaalne sponsor. Miks ta peaks valima Levadia ja mitte mõne teise klubi?
Esiteks peab sponsorile meeldima jalgpall, selles pole küsimustki, ja teiseks peab talle sümpatiseerima Levadia. On küsitud ka sponsorite kohta välismaalt, aga kui mingi Katari firma kirjutab sulle, et tahab tulla sponsoriks, siis peaks mõtlema selle peale, miks nad tahavad siia tulla ja mis see point on. Miks nad peaksid tahtma raha tuua Eestisse siia Levadia klubile.

Siin peab olema emotsionaalne personaalne kontakt, et kui tunned inimesi või sümpatiseerivad talle klubi töötajad või meeskonna mäng. Ega niisama seda raha ikkagi ei anta. Küsimus on personaalsetes suhetes ja kontaktides. Jalgpall, sõbrad – muudmoodi siin ei saa.

Aga fänn?
See on hea küsimus. Läbi aastate on üritatud Levadiat Flora kui eestikeelse klubi kõrval vastandada venekeelsena. Meil ei ole midagi selle vastu, kui Levadia oleks venekeelne, aga me tahaksime olla klubi kõikide jaoks. Eks see on jällegi nii, et fänn peab ka kuidagimoodi seotud olema – kas lapsevanem või kellegi sõber või midagi peab klubi juures sümpatiseerima, kuskilt peab ta olema midagi positiivset kuulnud. See peab kuskilt alguse saama, peab tekkima mingisugune seos – niisama lambist ei tule ja ei hakka keegi Levadiat toetama, midagi peab juba meeldima ja hinge jääma.

Meil on kontingent 50 inimest, kes külastavad Meistriliiga vooru ajal just meie mänge, nad on läbi aegade kuidagi kogunenud. Võib-olla on nad kunagi töötanud siin, võib-olla on nende laps siin treeninud, aga kunagi on mingi kontakt tekkinud ja midagi on sümpatiseerinud, nad ei ole siin haiget saanud. Ja nad tulevadki nädalast nädalasse meie mängule, kuigi paralleelselt toimub ka teisi mänge – mingisugune emotsionaalne seos klubiga on aja jooksul kuskil tekkinud.

Aga meil on ju nii väike ajalugu, et mis me tahame – 13 aastat ei ole ju mingi ajalugu. See võtab palju aega ja näiteks Inglismaa klubidest on terved põlvkonnad läbi käinud – kui klubi on 100 aastat vana ja kasvab kogu aeg, siis tuntakse, et see on minu klubi, sest juba mu vanaisa käis seda toetamas. Meil on kõik see puudu veel, ajalugu on nii väike ja see vajab aega.

Kuidas neid uusi seoseid tekitada? Ilmselt need suured mängud ongi selles osas heaks abiks?

Jah, kindlasti. Kui me keskendume ühele mängule, siis tahame näidata, et me ei mängi lihtsalt jalgpalli, vaid tahame midagi ka sotsiaalselt ära teha. Me tahame olla kasulikud. Okei, võib ju rääkida, et see on lihtsalt promo, aga tegelikult me siiralt otsime kellegi, keda me tahame aidata. Loomulikult ei saa ma öelda, et see on ainult abi pärast – teeme promo ka, paneme suure kella külge ja kutsume inimesi mängule toetama, räägime Levadiast –, aga samas me ikkagi tahame, et inimene tuleks ja ostaks pileti, mille tulu läheb heategevuseks. Me tahame olla positiivsed, midagi ühiskonnale ka anda. Läbi nende mängude kindlasti.

Sergei Hohlov-Simson
Sünniaeg: 22.04.1972 (Pärnu)
Positsioon mängijana: keskkaitsja
Saavutused mängijana: Eesti meister 1993/94, 1997/98, 1998, 2004; hõbe 1992/93, 1995/96, 1996/97, 2002, 2005; pronks 1999, 2003; karikavõitja 2004, 2005; karikafinalist 2002; superkarikavõitja 1998; ENSV pronks 1988, 1989; ENSV karikavõitja 1990; Eesti parima jalgpalluri valimise kolmas koht 1997.

Karjäär mängijana:

Eesti Meistriliiga: 219 mängu, 11 väravat
Iisraeli kõrgliiga: 3 mängu, 1 värav
Norra esiliiga: 3 mängu
Eesti koondis: 58 mängu, 2 väravat

Statistika: "Estonian Football 100 Years"