A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Pole midagi parata, ka MM-finaalturniiri kuuendal päeval on MM-päevikut täites esikohal poliitilised küsimused. Katari hoolimatu suhtumine inimõigustesse ja FIFA toetus sellele on teeninud õigustatult palju kriitikat.
Autoritaarses riigis MM-finaalturniiri korraldamist kaitsvad jõud annavad endast kõik, et seda kriitikat tõrjuda. Kasutusele on võetud ka konkreetsed võtted ja meetmed, mille hiljutiseks näiteks on inimõigusi rõhutavate žestide keelamine sportlike sanktsioonide ähvardusel.
Loodetavasti ei ole poliitikaga seotud see lisaminutite hulk, mis MM-il hoobilt mitmekordseks kasvas. Juhtumisi on see ju täielikult kooskõlas FIFA nõudega keskenduda mängule ja mitte mänguvälisele – iga teleülekande puhul nõuab mäng nüüd kümmekond minutit rohkem eetriaega ja seega jääb platsivälisele jutule ja võimalikule kriitikale kümme minutit vähem.
Praegu võtan ma aga põgusalt vaatluse alla Katari ja FIFA apologeetide retoorilised katsed inimõigustega seotud kriitikat demagoogiliste võtetega sohu juhtida. Toon siin välja kolm loosungilist aiaauku, mis mulle kõige rohkem silma on jäänud.
1. "Sport ja poliitika tuleb lahus hoida!"
See tähelepanek on üldiselt aktuaalne ka teiste spordialade puhul ja see pole sugugi vaid selle MM-i eel esile kerkinud. Probleem on lühidalt kokku võttes selles, et kui juhtorganisatsioonid nõuavad spordi ja poliitika lahushoidmist, siis peavad nad silmas väga omapärast ja meelevaldset arusaama poliitikast.
Poliitiliseks loetakse kõikvõimalikud žestid, mis on kriitilised kehtestatud režiimide ja institutsioonide suhtes (näiteks mitte-eksisteerivate riikide sümboolika või jalgpalli juhtorganite vastu suunatud sõnumid). Poliitiliseks ei loeta aga žeste, mis juba kehtestatud režiime ja institutsioone toetavad, isegi kui tegemist on sulaselgelt autoritaarsete riikide või ebaõiglaste institutsioonidega.
Nii jõutaksegi välja olukorda, kus loosungi "sport ja poliitika tuleb lahus hoida!" taga peetakse täiesti normaalseks suurturniire igasugu Venemaades, Hiinades ja Katarides, kus kehtestatud autoritaarsed režiimid võivad segamatult oma mainekujundusega tegelda. Sest selle meelevaldse määratluse alusel on tegemist mittepoliitilise tegevusega.
Mis on aga Katari MM-i puhul uus ja veel eriti häiriv, on FIFA käitumine siis, kui kaks kehtestatud institutsiooni omavahel põrkusid. Inimõigused on ju samamoodi rahvusvaheliselt kinnistunud institutsioon, seejuures maailmas oluliselt levinum ja pooldatum kui autoritaarsete riikide suveräänsus. Kui aga inimõigused autoritaarsete jõududega konflikti sattusid, langes FIFA eelistus Katari kasuks. See ei ole vabandatav samm isegi mitte spordimaailmas levinud meelevaldse poliitika-definitsiooni alusel.
2. "Kultuurilist mitmekesisust tuleb kaitsta!"
Samuti meeldib FIFA apologeetidel viidata kultuuride erinevustele ja vajadusele neid austada ja kaitsta. Keegi ei vaidleks sellele väitele vastu, aga paraku osutub see demagoogide kasutuses sisutuks loosungiks. Kultuur on ühteaegu nii ähmane ja samal ajal kõikehõlmav mõiste, et see passib peaaegu ükskõik millise suurema nähtuse selgituseks. Mida sisaldab kultuur? Kust algab üks kultuur ja lõppeb teine? Kõik on kultuur ja kultuur on kõik.
Kultuurilised kategooriad on paratamatult ähmased, sest kultuurid ei esine vaakumis, need on alati pidevas vastastikmõjus ning nende vahele piiride tõmbamine on paratamatult meelevaldne. Kultuurirelativism on põnev teema filosoofidele arutamiseks, kuid praktilistes küsimustes sellele tuginemine viitab tavaliselt teema sihilikule hägustamisele.
Ühtlasi võib debati juhtimine kultuurirelativismi ebakindlale pinnasele viia just sellise ülimalt konservatiivse arusaamani poliitikast, mida sai tutvustatud eelmise punkti juures. Kui kultuuri ei ole võimalik üheselt defineerida ega piiritleda, aga praktilised küsimused nõuavad ometi konkreetseid tugipunkte, siis valitakse meelevaldselt tugipunktideks tavaliselt sellised institutsioonid, mis on juba maailmas kehtestatud, olgu need kui probleemsed tahes.
Nii jõutaksegi välja sinna, et räägitakse kultuurist ainult läbi riikliku tasandi ja viidatakse Katari autoritaarsetele seadustele kui kultuurilistele tavadele, mida tuleb kaitsta. Aga kultuur ei piirne ju riigi ega seadustega, kultuur koosneb kõigest asjassepuutuvast, sealhulgas võõrtöölistest ja kõigist neist, kelle inimõigused on autoritaarse režiimi all ohus.
Inimõigused rajanevad inimkonna kultuuriülesele ühisosale, sätestades kõige elementaarsemaid tingimusi, mida inimväärseks eluks tarvis. Tegemist ei ole üldse kultuurilise küsimusega ning arutelu juhtimine kultuurirelativismi pinnale on seega kas ignorantne või pahatahtlik.
3. "Läänel pole õigust teisi kritiseerida!"
Kui Gianni Infantino süüdistas MM-finaalturniiri hakul peetud kõnes Euroopat ja läänt silmakirjalikkuses, siis sai see väga palju vastukaja vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks, kuna tegemist oli FIFA presidendiga. Teiseks, kuna faktiliselt oli tal selles osas õigus, et lääneriikideski ei ole inimõiguste tagamisega kaugeltki ideaalsed lood, ning ajalukku vaadates on lugu lausa äärmiselt piinlik.
Kolmandaks ja kõige tähtsamaks faktoriks oli aga see, et ta kasutas oma positsiooni ära selleks, et tirida tähelepanu aia juurest aiaaugule ja lõhestada kriitikuid. Ning kahjuks näib, et see konks neelati ka alla, sest palju kohtab nüüd arutelusid hoopis selle kohta, kas Euroopal on õigus maailmale loengut pidada, ning inimõiguste küsimusele on antud osaliselt võimuvõitluse raamistus.
Inimõiguste näol ei ole aga sugugi tegemist Euroopa väärtustega, mida maailmale peale surutakse. Nagu juba öeldud, on tegu elementaarsete alustingimustega, ja inimõiguste deklaratsioon on vastu võetud suures enamikus maailma riikidest, sealhulgas Kataris.
Küsimus ei ole selles, millised riigid on puhtamad kui teised või et kuidas on lood piirkonnaga x, z või y. Küsimus on universaalsetes inimõigustes ja konkreetsel juhul Katari suhtumises inimõigustesse ja FIFA rollis selle suhtumise toetajana. Kas me peaksime suhtuma kriitiliselt inimõiguste olukorda lääneriikides? Absoluutselt. Aga sellest ei järeldu mingil moel, et me peaks olema vähem kriitilised inimõiguste olukorra suhtes teistes riikides.
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Pohlak võtab Klavani kandidatuuri tõsiselt: oleme mõlemad Eesti jalgpalli patrioodid
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?