Siirale jalgpallile rajatud Valgevene kuldpõlvkonna sära tuhmus ühes Liidu lagunemisega (4)

1982. aastal Valgevenele ainsa Nõukogude Liidu meistrikulla toonud meeskond. Foto: Minski Dinamo koduleht

Eesti koondise tänane vastane Valgevene elab võrdlemisi sarnast jalgpallielu teiste endiste liiduvabariikidega – toona suudeti olla "kuuendiku planeedi" parimad, iseseisvatena pole aga õnnestunud kaugeltki samasugust edu saavutada.

Ainsa Valgevene klubina mängis omal ajal Nõukogude Liidu kõrgliigas Minski Dinamo, kelle kodustaadionil Valgevene ja Eesti täna kohtuvad. 54-st hooajast 39-l kuuluti kõrgseltskonda ning haripunkt saabus 1982. aastal, mil tuldi esimest ja viimast korda Liidu meistriks.

1927. aastal asutatud Dinamole ja seeläbi kogu Valgevene jalgpallile olidki just 1980ndad vaieldamatult parimad aastad, sest mängiti ka Euroopas ja jõuti UEFA karikasarjas kaks aastat järjest koguni veerandfinaali. Et siinkirjutaja seda aega ise kuidagi mäletada ei saa, tuli paluda appi spordiasjatundjad Indrek Schwede ja Tiit Lääne, kellel toonased aastad paremini meeles.

Mõlemad rõhutavad esimese asjana, et 1982. aasta meistermeeskond kerkis tippu suuresti tänu peatreenerile Eduard Malofejevile. Krasnojarskis sündinud, ent mängijana suurema osa karjäärist just Minski Dinamot esindanud ja ligi kolmesajas mängus enam kui sada väravat löönud ründaja asus seejärel kohe klubis treeneritööd tegema ning 1976. aastal sai temast Dinamo peatreener.

Malofejevi meistriklass

"1970ndate lõpus hakkas Minsk tänu talle tõusma, sest tal oli treenerina nii selge käekiri. Enne nad küll minu mäletamist mööda eriti pildis ei olnud," sõnab Lääne. Dinamo ainsad varasemad tippsaavutused olid 1954. ja 1963. aastal võidetud pronksmedalid, kusjuures veel Malofejevi käe allgi mängiti ka esiliigas. Siis algas aga kiire areng.

Schwede täiendab, et tegu oligi kerge muutuste ajastuga, kuna alates 1982. aastast tuli kolm aastat järjest Liidu meistriks meeskond, kes võitis tiitli esmakordselt – kõigepealt Minski Dinamo, seejärel Dnipropetrovski Dnipr ja lõpuks ka Peterburi Zenit. "Aga see 82. aasta sats oli Dinamol kõva sats, seal oli hästi palju liidu koondislasi,” meenutab Schwede ja asub toonaseid tähti loetlema.

"Sergei Aleinikov, kes läks hiljem Itaaliasse Serie A-sse mängima," toob ta esimesena välja hiljem Juventuses ja Lecces ning karjääri viimastel aastatel ka Jaapanis ja Rootsis pallinud poolkaitsja, kes jõudis kurioosumina esindada koguni kolme riigi koondist – esmalt Nõukogude Liitu, seejärel 1992. aastal lühikest aega eksisteerinud SRÜ-d ehk Sõltumatute Riikide Ühendust ja viimaks ka iseseisva Valgevene rahvusmeeskonda. Kui UEFA valis 2003. aastal kõigi liikmesriikide viimase poolsajandi parimat jalgpallurit, nimetati Valgevenes selleks just Aleinikov.

Lisaks mainib Schwede nimepidi ära kaitsva poolkaitsja Andrei Zõgmantovitši, ründava poolkaitsja Sergei Gotsmanovi, kaitsja Sergei Borovski, ründaja Igor Gurinovitši ja poolkaitsja Aleksandr Prokopenko. "Kõva leedulane Liudas Rumbutis mängis samuti kümme aastat Dinamo eest," lisab Lääne kõrvalt. 1975. aastal Valgevenesse mängima tulnud Rumbutis jäigi seejuures sinna elama, juhendades pärast mängijakarjääri lõppu hulgaliselt erinevaid kohalikke klubisid ning paar aastat tagasi ka Valgevene noortekoondist. Praegu on ta Valgevene suuruselt kolmanda linna Mogiljovi esiklubi Dnipro abitreener.

Käigud Euroopasse ja erandlik tragöödia

Nõukogude Liidu lagunemise järel jõudis enamik nimetatud mängumeestest ära proovida ka suure Euroopa jalgpalli. Näiteks Zõgmantovitš mängis 90ndate alguses Groningenis ja seejärel veel mitu aastat Hispaania kõrgliigas Racing Santanderis. Gotsmanov siirdus koos Gurinovitšiga 1990. aastal Inglismaale Brighton & Hove Albioni ning kolis seejärel Southamptonisse, põikas veel korraks Saksamaa esiliigasse Hallescheri ja naasis siis kodumaale, et lõpetada viimaks karjäär USA-s Minnesotas, kus ta elab tänaseni.

Sarnaselt eelnimetatud kolmikule samuti korduvalt Nõukogude Liidu aasta 33 parima mängija sekka valitud Borovski – teda on nii kõrgelt hinnatud neli, Zõgmantovitšit ja Gotsmanovit viis ning Aleinikovi koguni seitse korda – mängis pisut vanema mehena aga terve elu vaid Dinamo eest, jõudmata riigi vabanemist ära oodata. Treenerina hiljem kaks korda Valgevene koondist tüürinud Borovski on veel ametis olnud näiteks Leedus, Lätis, Moldovas, Ukrainas ja Kasahstanis ning töötab praegu Barõssavi Bate abitreenerina.

Sootuks kurb oli erinevalt teistest Prokopenko saatus. 1980. aastal Liidu koondisega olümpiapronksi võitnud ja Dinamo särgis sadakond väravat löönud poolkaitsja lõpetas 1987. aastal mängijakarjääri, ent langes seejärel viinakuradi küüsi ja suri traagiliselt kaks aastat hiljem, kõigest 35-aastasena.

Dinamo meestel jagus klassi ka Euroopas mängimiseks. Foto: Minski Dinamo koduleht

Seega – tegu oli väga tugevate mängijate põlvkonnaga, kellest enamik ei jäänud hätta ka Euroopa tasemel. Schwede toob välja, et 1982. aastal meistriks tulnud klubi õnnestus eestlastel juba sama kümnendi lõpus võita. "Ja paneme ajalisse perspektiivi ka selle, et 1996. aastal me võitsime Valgevenet ja saime oma esimesed punktid valiksarjas. Vaid 14 aastat enne seda oli tegu olnud Liidu meistriga," rõhutab ta Eesti ja Valgevene jalgpalli erinevaid lähtepunkte.

Ootamatu muudatus enne MM-ile sõitu

Lääne märgib, et Nõukogude Liidu jalgpall oli toona maailmas kõrgel tasemel. Aastatel 1984-86 oli Malofejev ka koondise peatreener ning viiski Nõukogude Liidu 1986. aasta MM-finaalturniirile. Kuid Mehhiko-sõidu eelõhtul ehk 1986. aasta kevadel vahetati treeneripostil Malofejev ootamatult välja ja toodi tema asemele valitseva meistri Kiievi Dinamo juhendaja Valeri Lobanovski.

Kahe mehe käekirjad olid risti vastupidised – end "siira jalgpalli" viljelejaks tituleerinud Malofejev seisis tuliselt instinktiivse ja ettearvamatu stiili eest, kus rõhk oli mängijate valikuvabadusel ja individuaalsetel oskustel. Lobanovski oli seevastu matemaatik, kes võis kõiki mängu aspekte lõpmatuseni analüüsida.

Ning nagu ikka, koostas iga mees koondise suuresti oma hoolealustest. Lobanovski asumine treeneritüüri juurde tähendas, et Nõukogude Liidu koondis muutus hoobilt sisuliselt Kiievi Dinamoks ning Minski mängijatest säilitas koha MM-ile sõitnute seas vaid Aleinikov.

Malofejev sai end veel korra tõestada aastatel 2000-03, juhendades Valgevene koondist. Siis saadi MM-valiksarjas Poola ja Ukraina järel kolmas koht, kusjuures edasipääs jäi vaid kahe punkti kaugusele – oleks viimases mängus võõrsil jagu saadud Walesist, oleks pääsetud finaalturniirile. Ent Valgevene kaotas 0:1 ning MM-ile sõitsid Poola ja Ukraina. Tegu on samas ainsa korraga, mil valgevenelased on suurvõistluste valiksarjas neljandast kohast kõrgemal lõpetanud, ehkki mälestus Dinamo tegudest ja sellel põhinev usk, et tegelikult on koondise koht praegusest kõrgemal, elavad jätkuvalt.

Endised liiduvabariigid pole suutnud sära taastada

Schwede märgib, et kunagiste liiduvabariikide taseme langus – jättes Venemaa ja Ukraina kõrvale – on õigupoolest hämmastav, kuna erinevalt Eestist olid mujal iseseisvumise hetkel klubilised traditsioonid tugevad. "See peaks ju andma lisamotivatsiooni, et saad mängida MM-il ja EM-il. Aga kui vaatad kõiki neid satse, kes olid kõrgliigas – Bakuu Neftši ehk Aserbaidžaan, Jerevani Ararat ehk Armeenia, Tbilisi Dinamo ehk Gruusia … Mida need riigid tänaseks saavutanud on? Almatõ Kairat, Taškendi Pahtakor, kõik olid igipõlised kõrgliigaklubid. Aga iseseisvatena on nende koondised täiesti põhja kukkunud," loetleb ta.

Mälestus minevikust elab edasi. Foto: Joel Amorim / Twitter

Lääne lisab, et Eesti oli toona liiduvabariikidest suisa kõige kehvem. Ent  2012. aastal, kui kerkisime FIFA edetabelis ajaloo kõrgeimale ehk 47. kohale, olime endistest liiduvabariikidest neljandad. Toona edestasid meid Venemaa ja Ukraina ning väga napilt ka Armeenia. "Kui selles võrdluses vaatad, siis on kõik täitsa teistpidi pöördunud. Isegi leedulaste Žalgiris võitis 1987. aastal Liidu meistrivõistlustel pronksi ja seejärel toodi puhtalt Žalgirise meeskonnaga koju universiaadikuld," meenutab Lääne. "Aga kus on Leedu praegu? Iseseisvusaastate jooksul pole nemadki suutnud midagi teha. Lätil oli vähemalt üks sähvatus, kuid Leedul ei midagi."

Siinkohal nukker, aga oluline ääremärkus: värskeimas FIFA tabelis 102. kohal olev Eesti on praegu kukkunud endistest liiduvabariikidest lausa kaheksandaks. Meid edestavad mõistagi Ukraina (25. koht) ja Venemaa (42.), ent ka tänane vastane Valgevene (82.), Usbekistan (88.), Gruusia (91.), Armeenia (96.) ja Kõrgõzstan (97.). Selja taha jäävad Aserbaidžaan (109.), Tadžikistan (115.), Kasahstan (116.), Türkmenistan ja Leedu (mõlemad 131.), Läti (139.) ning Moldova (172.).

Nii nagu viimastel kümnenditel on täitmata jäänud Valgevene koondise ootused, pole enam teravaimasse tippu jõudnud ka Minski Dinamo. Riigi edukaim klubi on viimase kümnendi jooksul olnud hoopis Dinamo suur rivaal Barõssavi Bate, kes on valitsenud kohalikku kõrgliigat alates 2006. aastast ehk kuraditosin aastat järjest. Viimase kümnendi jooksul on mängitud viis korda Meistrite liiga ja neli korda Euroopa liiga alagrupiturniiril.

Dinamo võitis pärast Valgevene iseseisvumist seitsmest esimesest meistritiitlist kuus, ent pärast 1997. aastat on jõutud tiitlini vaid korra, 2004. aastal. Viimase kümne aasta jooksul on Dinamo küll püsinud alatasa vähemalt esinelikus, kuid meistriks pole enam tuldud.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Jaanus Rumma   •  
(80.235.1.***)
IFA tabelis 102. kohal olev Eesti on praegu kukkunud endistest liiduvabariikidest lausa kaheksandaks. Meid edestavad mõistagi Ukraina (25. koht) ja Venemaa (42.), ent ka tänane vastane Valgevene (82.), Usbekistan (88.), Gruusia (91.), Armeenia (96.) ja Kõrgõzstan (97.). Selja taha jäävad Aserbaidžaan (109.), Tadžikistan (115.), Kasahstan (116.), Türkmenistan ja Leedu (mõlemad 131.), Läti (139.), Afganistan (146.) ja Moldova (172.).

Ajaloolise tõe huvides peab ära märkima et Afganistan pole küll NSVL vabariik kunagi olnud!
Teido Kask   •  
(88.196.243.***)
Nõukogude-Afganistani sõjast leiab nii mõndagi huvitavat.
Che   •  
(80.220.94.***)
Tänud, tore artikkel. Leedus muidugi on esiplaanil ainult üks spordiala.
pallimees   •  
(194.69.104.***)
Mõningad täpsustused. 1986 aasta NL koondises olid juba Malofejevi ajal enamuses Kiievi Dinamo mängijad ja kuna Malofejev ei saanud sellel aastal viiest mängust ühtegi võitu, siis oli treeneri vahetus üsna loogiline. Nii palju kui mina mäletan oli ka mängupilt üsna mannetu.

Sisene
MEISTRITE LIIGA
Surve all Real Madrid võttis napika võidu Galatasaray üle
LEVADIA - KALJU KARIKALAHING
Jalgpallilisi tähelepanekuid Frankfurdi raamatumessilt
U17 MM
MEISTRITE LIIGA
Conte poisid peavad üleöö suureks kasvama
OLULINE
ATS PURJE TULI SOOME MEISTRIKS
Intervjuu | Soomes tiitliunistuse täitnud Purje: tähistame nädal aega, enne kui koju jõuan
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
33
26
3
4
90:21
81
2.
Tallinna FCI Levadia
33
23
5
5
92:27
74
3.
Nõmme Kalju FC
33
21
10
2
73:30
73
4.
Paide Linnameeskond
33
22
5
6
73:25
71
5.
Tartu JK Tammeka
33
11
7
15
49:57
40
6.
JK Narva Trans
33
10
9
14
52:49
39
7.
Viljandi JK Tulevik
33
6
7
20
33:69
25
8.
FC Kuressaare
33
6
5
22
24:76
23
9.
JK Tallinna Kalev
33
5
6
22
25:85
21
10.
Maardu Linnameeskond
33
4
5
24
28:100
17
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
81
Tallinna FCI Levadia
74
Nõmme Kalju FC
73
Paide Linnameeskond
71
Tartu JK Tammeka
40
JK Narva Trans
39
Viljandi JK Tulevik
25
FC Kuressaare
23
JK Tallinna Kalev
21
Maardu Linnameeskond
17
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK