Täna täpselt kell 12:40 sai Soccernet.ee portaal kümme aastat vanaks. Vist juba enne 2001. aasta 1. juunit oli olemas näiteks FC Soccernet, mis kasvas omakorda välja Soccerneti foorumist. Ometi loeme me tänast, lastekaitsepäeva, enda sünnipäevaks. Seega on Soccernet täpselt 1 päev vanem kui Eesti rahvusstaadion, mis avati "alles" 2. juunil 2001 mänguga Hollandi vastu.

Mina jõudsin otsaga Soccernetti 2004. aasta sügisel ja peatoimetaja rolli täidan praeguseks ligikaudu viis aastat. On olnud uskumatult sündmusterohke aeg, aga kui peaksin nimetama esimesed asjad, mis tagasi vaadates meenuvad, siis on nendeks suured plaanid, suur töö ja vaevaline, kuid kokkuvõttes samuti suur areng. Ja selle taustal loomulikult kõikvõimalikud kollektiivi sisesed juhtumised ja üheskoos tehtud lollused, mis ei unune kunagi.

Kümne aastaga oleme tuntavalt küpsenud ja kogu kajastus on professionaalsemaks muutunud, kuid tänu taevale ei ole me veel täiskasvanud ja võime jätkuvalt lubada endale rumalusi, mille järel käsi laiutades öelda: aga me oleme ju iseseisev amatöörportaal ja teeme, mis ise tahame.

Mõned avalikud näited: Dannari ilukirjanduslik reportaaž 2006. aasta MM-ilt; minu seiklused Peterburis; parima jalgpalliõlle valimine ja suur osa teistestki Roosadest reedetest. Pähe hüppavad paljud sarnased ja hullemadki näited asjadest, millest avalikult rääkida ei saa. Las need jäädagi siseringi legendideks.

Liialdamata võin öelda, et Soccernetist on selle aja jooksul läbi käinud mitusada inimest. Kes on teinud rohkem, kes vähem, aga kõik nad on mingil määral selle loo osaks. On jõudsalt edasi rühkinud inimesi, on noori ajakirjandushuvilisi, on hobi korras Eesti jalgpalli toetavaid tegelasi. Ning jätkuvalt on Soccerneti uks avatud kõigile uutele, kes soovivad end spordiajakirjanduse vallas proovile panna. Aega ja vaeva on Soccerneti ajalukku kõvasti maetud ning ma usun, et kellelgi ei ole see töö mööda külgi maha jooksnud. Portaali areng käib siiani käsikäes kirjutajate arenguga.

2004. aastal ei teadnud enamus meist ajakirjandusest suurt midagi peale selle, et meile meeldis jalgpall ja meile meeldis kirjutada. Pikki aastaid maksime veel Soccernetis töötamise eest ise peale. Mäletan siiani pühapäevi (Meistriliiga mängupäevaks oli siis veel pühapäev), mil sai viimaste kroonide eest bussiga pealinna sõidetud, et seal Meistriliiga mängud ära vaadata, ööseks bussiga koju tagasi jõuda ja hommikuks ülevaated valmis kirjutada, et siis esmaspäeval kooli sisse magada. Kõik ikka selleks, et Soccernet areneks.

Et Soccernet areneks. Mäletan, et sellesama 2004. aasta aastalõputurniiril istusime koos Veiko Kampuraga Kalevi spordihalli pubis ja rääkisime tulevikust. Millised roosilised ja naiivsed unistused seal välja käidud said! Nagu elu näitas, ei käi asjad sugugi nii lihtsalt ja areng toimub pideva higivalamise kiuste väikeste sammudega. Kuid siiamaani imponeerib mulle idee ehitada oma kätega üles üks suur ja omapärane maja, selle asemel et hüpata siit edasi mõne võõra lossi keldritoa koristajaks.

Elu vajab aga elamist ja ei saa salata, et Soccernetis on olnud ka väga raskeid aegu. Kohati tundub, et sammume kohapeal ja ei jõua kunagi sinna, kuhu tahame, kus iganes see siis täpselt ka ei oleks. Kuid sellistel hetkedel piisab vaid võrrelda Soccerneti kajastust või iseenda artikleid näiteks aastataguse ajaga, ning vahe on ilmselge.

Soccernet astub iga päevaga pisikese sammu edasi ning kuigi plaanid on alati palju suuremad kui võimalused, oleme tulnud liiga kaugele, et siit tagasi pöörduda. Meelepärane ala, iseseisvus ja sellega kaasnev vabadus muudavad selle tee raskustest hoolimata nauditavaks ja mul on hea meel, et jätkuvalt leidub inimesi, kes soovivad meiega koos edasi astuda.

Vabandust, et see jutt nii üldsõnaline ja seega igav tuli. Lähiajal on tulekul ka märksa huvitavamad blogipostid Soccerneti ajaloo kõige-kõigematest juhtumistest. Ning juulis ootame kõiki oma külastajaid sünnipäeva tähistama. Kõigest muust juubeliga seonduvast juba varsti, praegu aga tõstan klaasi ja soovin kõigile Soccernetiga seotud inimestele palju õnne sünnipäevaks!