56 aastat tagasi oma esimesed spordifotod teinud Lembit Peeglit näeb pildistamas tänase päevani. Teistega võrdselt. 79-aastane korüfee ei ole ajast maha jäänud.

Kohtume Peegliga vihmases Tallinnas. Keskkoolis tasemel poksija olnud lühikesekasvuline mees tõestab juba esimeste sammudega, et hoolimata iga aastaga kasvavast vanusenumbrist ei ole kiirus kuskile kadunud - olles peajagu pikem, on siiski tegemist, et temaga tempos püsida.

Peegel on tagasihoidlik ja pärib mitmel korral, kas ta on ikka õige inimene rääkima. On küll. Eesti spordifotograafia jaoks on ta ühenduslüli eilse ja tänase päeva vahel - aparaati pole Peegel kunagi käest pannud.

Ka nüüd, kui 80. juubel kümne kuu kaugusel, on Peegel aktiivne. Kuigi sellel sajandil on ta töötanud vaid vabakutselisena, näeb meest kordades nooremate kolleegide kõrval pilti püüdmas igal jalgpallikoondise mängul ja mujalgi.

Soccernet.ee avaldab katkeid Eesti Kirjandusmuuseumile tehtud intervjuust Lembit Peegliga.

[...]

Pärast sportlaskarjääri lõppu alustasitegi fotograafiaga üsna kiiresti. Nagu ütlesite, siis varasemaid kokkupuuteid ei olnud?
Ei olnud. See oli 1959. aastal, peale Kalevi... Naiste koondise kohtumist Žalgrisega, Leeduga või Žalgrisega, teisel päeval ma juba pildistasin, ostsin fotoaparaadi ja tegin esimesed pildid poksivõistlustelt. Ja noh, eks siis asi hakkas... Seeme hakkas idanema, ostsin raamatu, venekeelse – raamat on veel alles – ja tänu sellele ma õppisin siis ise seda asja, fotografeerimist ja ilmutamist ja noh, fotograafia saladusi lihtsalt. Kuigi vene keeles – siis ma tellisin veel ajakirja Sovetskaja Foto, sealt samuti sain palju juhiseid. Mul on hea nägemismälu ütleme, juba nooruses oli mul väga suur pildivaatamise huvi. Lugeda ma ei osanud, aga pilte ma vaatasin juba kolme-nelja-aastaselt.

Mis teid fotograafia juures tõmbas?
Hea pildi kättesaamine. No ütleme, hea momendi spordiväljakul tabamine. See mind tõmbas ja üldse, see... Päris huvitav oli pimikus töötada, et sealt üldse pildi kätte saab. Ja muidugi, esimene asi muidugi hakkasid neid oma tuttavaid tüdrukuid pildistama. Muidugi kodus ka koduseid muidugi. Ja noh, eks ta nii läks. Spordi juures... Eks ikka momendi tabamine on see kõige tähtsam ja muidugi pildi ilmumine ajalehes on kõige tähtsam muidugi.

[...]

Olete siis töötanud põhiliselt spordi peal, natukene ka Maalehes. Mis valdkondi teile endale veel pildistada meeldis peale spordi?
No olidki, ütleme inimesi ja elu ütleme. Maalehes oli hoopis teine situatsioon, teised tunded olid ja päris huvitav oli pildistada. Ma ei tahtnudki ära minna, aga Mati Eliste (Spordilehe peatoimetaja - toim.) ikka ütles mulle, et tule ja abikaasa oli ka sellega nõus, et mis sa ikka seal Maalehes teed, su süda on ikka spordi juures. Nii ma läksingi tagasi, aga vahepeal kaks aastat tegin seal ikka sporti. Korvpallivõistlustel käisin, jalgpallivõistlustel käisin, kus oli sporti, kergejõustikku... Tegin õige valiku, nagu öeldakse.

[...]

See oli veel Nõukogude aja lõpus, kui te Maalehte tööle läksite. Kui palju tsensuur teie tööd mõjutas?
Tsensuuri tegelikult... Tegelikult oli töö nii, et ütleme, et andsin oma pildid sinna sekretariaati, kes oli esimene tsensuur, kes kontrollis, mida võib ja mida ei või panna sisse. See oli ka Spordilehes niimoodi. Ja noh, piltidega, spordipiltidega ei ole seal mingisugust probleemi. Võibolla mõnikord on, ütleme. Kui 1972. aastal USA, Tallinnas, rahvusvaheline turniir korvpallis, siis USA mängis Leeduga vist. Siis oli üks pilt, retušeeriti nii, ameeriklased võitsid muidugi, et pildi peal oli USA väga teravalt välja joonistatud. Selle pildi puhul siis ülevaltpoolt helistati ja tekkis kisa ja kära, helistati retušeerijale, et nii ei tohi teha. Näidata Ameerikat nii. See oli esmakordselt ütleme nii.

[...]

Tihtipeale igast sõnast haarati kinni, isegi spordis, mõtlen Spordilehe asju. Ei tohtinud kirjutada, tõsta esile välismaa sportlasi ja nõnda edasi. Kõigepealt peab olema Nõukogude sportlane, Nõukogude inimene, viskab labidaga mulda. See oli tähtis asi.

[...]

Kuidas pandi paika lugude teemad ja kui pikalt ette? Ütleme, kui teid taheti üritusele saata, siis kui pikalt seda ette teadsite?
Spordis... Spordis teadsin, et saab pildistada üldiselt kõike. Teatud lood tegin, ütleme, tegin arhiivi jaoks pilte. Teadsin, et hiljem Spordilehel tarvis. Käisin isegi Venemaal pildistamas Maailmakarika etappidel suusatamises, võrkpalli käisin, korvpalli käisin pildistamas, kus Nõukogude Lliidu koondis mängis. Tiit Sokk mängis seal ja... Võrkpallurid ja... Need pildid ilmusid. See oli selline ette tegemine, toimetus nüüd ei käskinud mul sinna minna, aga teadsin, et nad niikuinii tarvitavad neid pilte. Et mitte võtta TASS-ist, TASS-is, üleriigilises telegraafiagentuuris võibolla polegi. Nad näitavad oma inimesi, ei näita eestlasi, sellepärast ma käisingi. Näitavad Smetaninat, Poljakovat, Viktorit, Ivanovi, ükskõik kedagi näitavad, aga eestlasi ei näita. Eestlasi võibolla siis, kui eestlane võidab. Noh... Eestlased tol ajal harva võitsid, Markvardti käisin pildistamas, Allar Levandit Venemaal ja... ühtteist.

[...]

Maalehes oli tore aeg tegelikult ja kahju oli sealt ära minna, aga siiski sport tõmbas mind ja abikaasa ütles ka, et mine sinna, spordi juurde. Ja ma ei kahetse seda.

Pärast Maalehest lahkumist töötasitegi kõigepealt Spordilehes, pärast Eesti Päevalehes, kokku 13 aastat. Lõpetasite aastal 2000 Eesti Päevalehes. Millised olid selle 13 aasta jooksul need arengud, niiöelda teie töös, niiöelda kuidas see aeg (ajas) muutus?
Alguses oli ikka see, et mustvalge fotograafia oli. Värvi sai väga harva tehtud, ainult oma huvides, värvi diapositiive, negatiive ei olnud. Siis ma läksin... 98., ei, 96. aastal hakkas Päevalehes minema juba värvinegatiive. Värvifotosid. Siis enam ei ilmutanud mustvalgeid 98. aastast, kui kolisime Narva maanteele, siis viisid sinna teenindusse, fotolaboratooriumisse, ilmutasid, tegid pildid, võtsid ja jooksid nendega toimetusse pärast võistlust. Päris raske oli niimoodi teha.

Siis, kui ma juba lahkusin toimetuse töölt, saadeti niiöelda pensionile, olid nooremad mehed, siis tulid juba digiaparaadid esimesed. Ilmusid. Need olid väga viletsad. Nad tegid nendega ja arvutitega ja kõik mõtlesid, et mis see vanamees ikka neist arvutitest ja digist teab, aga läksin koju ja hakkasin tasapidi arvutiga tegema kohe tööd. Lapselapsed aitasid, neil oli päris lõbus, kui ma seal arvuti ümber, arvutiga töötasin. Küsisin siit, küsisin sealt, teatud programmid õppisin selgeks ja fotoasjanduse ja alguses töötasin... Esimese digikaamera ma ostsin 63. (mõtleb 2003 - I.L.) aastal, see maksis vist 16 000 Eesti krooni. Oli selline, mis praegu maksab 200-300 eurot. Hakkasin tegema, tegin spordipilte, muid pilte, õppisin, see oli mul selline praktiline asi. 64. aastal (2004 - I.L.) ostsin juba digikaamera. Negatiivi peale ma mõnikord olen pildistanud, aga väga harva. See ei tasu ära.

Aega on muidugi läinud tohutult edasi, et praegu peab kohe operatiivselt andma kõik asjad ülesse... Töökoormus on... Raske öelda, arvan, et töökoormus on... Videosid peavad fotograafid tegema veel kõik, töökoormus on palju suurem, kui minu ajal oli.

Kas Maalehes, Spordilehes ja Päevalehes oli teie töö juures ka midagi sellist väga erinevat?
Erinevad inimesed ainult, muud erinevust polnud. Mina tegin ikka oma tööd. Maalehes oli ka selline asi, mulle öeldi, et palun ära tee selliseid pilte nagu Eesti Telefoni, ETA-s tehakse, tee teistmoodi. Hakkasin teistmoodi tegema, oma mõtte järgi. Eks pilte olen näinud mujal, Sovetskaja Fotos, oma peaga hakkasin tegema neid žanreid ja lavastasin neid pilte natuke. Spordi juures on lihtne kõik, aga kui inimest pildistada toas või kuskil, siis natuke raskem, peab tutvuma selle miljööga, kus ta elab ja lihtsalt neid pilte hakata tegema, asju taustaks võtma. Asju, mis mulle tundub sümboolne, temale ei tundu võib-olla. Huvitavad pildid saab tegelikult. Sporti on väga lihtne pildistada – vajuta aga päästikule ja aparaat teeb töö, Maalehes oli raskem, inimesi pildistada, hoopis teine miljöö, teine asi. Pead hakkama mõtlema, asju üles seadma, hoopis teine tegevus, öö ja päev. Aga mulle meeldis – kui sa üle 10 aasta juba teed sporti, muutub juba stambiks.

Kui hakkasin digikaameraga pildistama, siis vaatan, et olen sama pildi juba teinud, mis ma seda pilti enam teen, tekkis selline tõrge sisse, aga pärast kadus see ära. Niikuinii viskad prügikasti ja pole viga midagi. Valid kaadrist parema või kehvema. Eks ma ise valin neid pilte. Kadreerin, töötlen ümber. Praegu teen muidugi ajakirjale Jalka põhipildid. Öö ja päev, mustvalge ja praegune. Mõeldamatu asi, et telefoniga võib pilte teha, väga häid pilte, et võib kohe saata momentaalselt, ajalehte või tuttavatele. Puhkan lõunamaa lõunamere saarel ja näitan, et olengi seal pildiga. Räägin telefoniga ja pilti on kõik näha, see on fantastiline.

[...]

Olete töötanud koos väga paljude kolleegidega. Meenutate äkki mõnda, kes eriti eredalt meelde on jäänud.
Gunnar Vaidla.

Miks?
Spordifotograaf. Hea fotograaf. Tema pildid mulle meeldisid, ta töötas Kehakultuuris, võibolla ma sellepärast ostsin seda Kehakultuuri, tema piltide pärast. Aastaid hiljem me kohtusime, 65. aastal ta palus vist jaanuarinumbrisse teha mul pildid võrkpallist. See oli esimest korda, see tähendab 50 aastat tagasi. Siis hakkas ta minu käest tööd paluma, et teeksin talle ajakirjale tööd, pool aastat hiljem ütlesin, et kas võin teie kõrval ka pildistada. Muidu käi seal põllul või spordiväljakul üksinda. Siis sai juttu ka rääkida, päris huvitav. Ta oli muidugi 17 aastat vanem minust, aga huvitav mees oli, sain tema pilte vaadata, neist päris palju õppida ja ta oli isiksusena väga rahulik. Ma olen siiski küllaltki... Agressiivne pole, aga teise karakteriga, äkiline inimene. Siis tema kõrval sain ennast maha taandada, see mõjus väga hästi minule, üldiselt minu iseloom muutus tema kõrval. Kui hakkasid pildid ilmuma Kehakultuuris, siis tema sai hakata rohkem saatejuhi tööd tegema. Tal on väga häid pilte tehtud Estonia ja... veel meie parematest näitlejatest.

Teisi... ütlen ausalt, ma sain väga hästi läbi Läti ja Vene fotograafidega. Muidugi mitte Eestis, vaid mujal, nad aitasid mind ja... aga suhtusime hästi. Kohalikud on, noh, ma ei tea, sellised kinnised, ei taha suhelda, ma ei tea, kas konkurents on selline või... Võibolla lätlastel, venelastel pole konkurentsi olnud. Nende tööd [ma] ju ei seganud.

Gunnar Vaidla... Toomas Aring. Väga raske teisi esile tuua. Teine asi see, et eks igaüks tahtis sulle jala taha panna. Aga oli inimesi, kes ei pannud jalga taha. Gustav German andis oma pimiku mulle, kui Maalehes töötasin, see seisis tühjana ja ta andis mulle.

Kas oskate ka kedagi välja tuua, kellega te ei töötanud koos, aga kellega oleksite tahtnud koos töötada?
Ei. Ma ütlen, et spordivallas ja üldse on inimesed väga kinnised. Mõnega võibolla oleks tahtnud töötada, aga ta ei võtnud lihtsalt omaks mind ja siis ma enam ei suhelnud temaga. Meie inimeste iseloomud on natuke teistsugused ja võibolla ma olen natuke teistsugune inimene. Tahtsin suhelda, aga keegi ei tahtnud minuga suhelda eriti peale Gunnar Vaidla. Kunagi oligi niimoodi, ma küsisin, olime lastestaadionil, tegin pilti jäähokist seal, olin kõhust saadik lumes seal. Siis küsisin Gunnar Vaidla käest, kas mul tasub üldse pilte teha või ei tasu? Tasub. See oli kõik. Südamest öeldud ja siis oligi nii. Muidugi tasub. Üks kolmandik maakera olen läbi sõitnud spordiga.

Olete pildistanud üle poole sajandi. Kuidas on see töö aja jooksul muutunud? Olete spordivõistlustel käinud väga palju, mis on nüüd teistmoodi, mida polnud 50 aastat tagasi?
Muidugi turvakontroll on väga muutunud. Eriti... Turva on muutunud. Olen kuulnud ja ise ka kogenud, et kui hakkasin 1992. aastal käima olümpiamängudel, tiitlivõistlustel, siis fotograafid usaldasid üksteist. Jäeti oma fotoaparaadid, fotokotid staadioni istmete peale, et see on minu enda koht või siis kiiruga mindi teise kohta pildistama moment ja fototehnika jäi sinna maha kuskile... Uus laine fotograafe oli tulnud sotsmaadest ja usaldus kadus nende vastu ära. Aparaadid kadusid, tehnika kadus, keegi varastas neid endale. Suhtumine muutus, asi muutus teiselaadiliseks. Enam sind enam eriti ei usaldatud, saadi aru, kuskohalt sa oled. Spordifotograafia on küllaltki kitsas ja näod olid küllaltki tuttavad ja siis tulid äkki uued. Alguses võeti omaks, aga pärast enam ei.

Praegu on kõige hullemad turvaprobleemid muidugi, kõige hullemad on turvaprobleemid ma arvan Eestis. On teatud... Ei taha nime nimetada, aga mingisugused turvameeskonnad, mis igat su sammu jälgivad. Tahad midagi pildistada, ütleme pealtvaatajat mingi teatud koha pealt, momendiks, üheks-kaheks minutiks. Võetakse kohe kratist kinni ja öeldakse, et ei tohi siin. Väljas (väljaspool Eestit - I.L.) turva on, aga turva on inimlikum kui meil. Temaga saab rääkida, turva tunneb sulle kaasa, turva sind juhendab, turvale võib isegi tere öelda ja head nägemist öelda. Eestis mõnele olen ka öelnud muidugi, mõnele neiule tere ja head nägemist, ta vastab ka muidugi, aga mõni on selline, nagu postile ütleks, ta ei ütle mitte midagi, vaatab sulle otsa lihtsalt.

Aeg on muidugi teinud oma töö ja võibolla ma olen natuke selles ajas, mis ennem on olnud. Tol ajal oli ka neid harilikes riietes seal, teatud turvatöötajad teatud asjade juures, aga neile ütlesid tere. Iga päev olid seal, teatud mundris olid, said aru, miks nad olid, korda pidi ju looma. Praegu turvad on see probleem. Teine asi muidugi on see, et võistlustele minnes peab ennast akrediteerima, ka Eestis peab andma teada, et tuled. Vanasti oli niimoodi, et töötõend oli taskus, astusid sisse, nägu tunti ka ära ja lasti sisse. Teatud kohtumiste peal pidi muidugi olema kutse ja ameeriklastega korvpallikohtumine, see oli omaette teema, et kutset saada. Gunnar Vaidla aitas mind, andis kutse, muidu ma poleks saanud sellele võistlusele, esimesele. Teisele, kuna Spordilehe fotograaf oli puhkusel, olin ametlik fotograaf lihtsalt.

Natuke on raskem tänapäeval. Venemaal oli samamoodi, pidi esitlema, helistama ette. Riias olin oma inimene spordipalees, fotograafe tundsin, käisin seal päris tihti. Öeldi, et selline inimene peab sisse saama. Läksin treeningut pildistama, armee keskspordiklubi treeningut oma hommikul kella 8 ajal, küsisin Tihhonovi käest, kas võin teid pildistada, ütlesin, kes-kust ma olen – palun pildistage! Tänapäeval ma ei tea... Hoopis teine asi, 15 minutit võid pildistada ainult, kui Eesti jalgpallimeeskond läheb. Siis pildistasid terve treeningu ära, Harlamov ja, Petrov ja Tretjak ja... pildistasid terve treeningu ära. Üks väike mees tuli Tallinnast pildistama, kedagi teist polnud pildistamas. Ütlesid, kes olid, muidugi suhtlesid vene keeles nendega, mitte eesti keelt ei hakanud rääkima, ja oligi kõik. Inimlik oli. Siin on ka, eriti südamlikud, vastutulelikud on vene keelt kõnelevad treenerid, reklaami peab tegema sportlastest ja nendest. Eestlane on teise mõtlemisega üldse. Muidugi ka mustanahalised sportlased on lõbusad, pildista neid kuidas tahad. Ma olen isegi seda pildistanud... Mis ta on nüüd, kümnevõistluse...

Ashton Eaton?
Ei, Ashtonit ma pildistasin siin, aga oli see olümpiavõitja...

Bryan Clay?
Ei, teda ma pole pildistanud, aga kes veel enne seda oli? Tegi maailmarekordi.

Dan O’Brien?
O’Brienit jah. Oli Stockholmis staadioni peal, tal oli vaba päev, võistlus oli vist läbi või enne võistlust. Nägin, et istus seal, küsisin, kas võin pildistada, ta ütles, et palun. Ta lubas. Pildistasin ta ära ja siis äkki taheti ta käest autogrammi, ta keeldus lihtsalt. Et tal on vaba päev, aga mul lubas ta pildistada.

Siis oli Jordan muidugi, 400-meetri jooksja, vist oli? Mis...

Johnson.
Johnson jah, Jordan oli korvpallis. Teda sai ka pildistatud. Muidugi mitte Jordanit jah, Johnsonit. Küsisid ka luba ja... Palun.

Selle 50 aasta jooksul on toimunud ka päris suur tehnika areng. Kas teil on olnud võibolla mingil hetkel raske sellega sammu pidada?
Muidugi on olnud. Raha ei ole, et seda tehnikat osta. Praegu on nii, mul objektiiv on ütleme 17 aastat vana. Muidugi mujal maailmas sellega ei pildistata enam. Hea objektiiv, aga on moodsamad need asjad. Tehnika olen kõik oma raha eest ostnud, alates fotoaparaadist, objektiividest, suurendusaparaadid, tänapäeval ka, arvutid ja kõik oma raha eest. Maalehes oli, et muretseti ka midagi, aga neid ma ei kasutanud, kasutasin enda oma aparatuuri, mis oli parem. Kõik saab praegu vabalt kätte, vanasti oli raskem, toodi Moskvast sulle, siis fotograafid müüsid sulle enda vanu objektiive ja aparaate, aga need lagunesid, läksid katki. Uut ei saanud kuskilt ja kui said, oli ta küllaltki kallis. Üks aparaat maksis 800 rubla, see tähendab nelja või viie kuu palk. Praegu ka nad on päris kallid, on mingi 5000 eurot, aga mõnele on see muidugi 1% oma palgast.

Kuidas teil arvutiga suhted on?
Arvutiga on suhted sellised, et ega ma kõiki asju sealt ei tea, aga oma fotoprogrammidel on asjad selged. Mingisugused programmid on, fotoprogrammid, Adobe on käpas nagu öeldakse. Meiliga saadan kirju, internet töötab. Saan hakkama. Suhted on päris head, päris hea on prügikasti visata neid fotosid. Viimane on veel tegemata, mingisuguse väikese saarekesega (St. Kitts & Nevis - I.L.) see jalgpallikohtumine (intervjuu tehtud 19. novembril - I.L.) oli Eesti koondisel, 1500 pilti tegin, 500 pilti on vist maha kustutatud juba, paarsada võib veel kustutada. Pilte jääb palju arhiivi, aga palju neid tarvis, on omaette küsimus. Kahju on tihti ära minema visata pilti, mis küllaltki hea, mõtled ikka, et kunagi läheb tarvis, aga kunagi ei lähe.

Meenutage palun mõnda huvitavamat seika fotograafina. Kas mõnda pilti on olnud ka eriti raske saada?
Ei, noh, spordivõistluste juures... Ma ei tea. Eriti raske ei ole neid pildistada. Pead õige koha ja... õigel ajal pead vajutama. Võibolla väga raske oli pildistada, kui aparaadid ei olnud automaat, ise pidi teravustama. Minu reaktsioon oli palju kiirem kui teistel, palju kiirem, isegi olen vaadanud neid Gunnar Vaidla negatiive, kõrvuti seisime, aga mul on teravamad pildid kui temal. Mul see reaktsioon oli kuidagi kiirem, poksisin ka kõige kergemas kaalus tol ajal ja reaktsioon on hea.

Aga ma ei oska midagi öelda, võibolla jah... Oli Hea Tahte mängudel, kui Sergei Bubka püstitas maailmarekordi 6.01 Moskvas. See oli muidugi selline asi, läksin Hea Tahte mängudele, sõitsimen Tiit Karuksiga sinna, Tiit Karuks akrediteeriti, mind ei akrediteeritud. Küsisin, mis päeval mina siis pildistama võin hakata. Ta ütles, et kolmandal päeval peale avamist. Avamist ma ei näinud, televisioonist vaatasin. Kolm päeva pildistasin, ostsin piletid, pildistasin tribüünilt. Seal oli kõige huvitavam seik see, et kaks aastat varem olin käinud Izvestija turniiril, jäähokivõistlustel ja kaks noort miilitsat palusid ennast pildistada. Ma tõrkusin, ütlesin, et noh, kuidas ma need pildid teile saan saata, aga andsid aadressi ja siis pildistasin neid. Ja siis Hea Tahte mängudel esimesel-teisel päeval oli sama miilitsatöötaja seal tribüünil korda pidamas. Siis ta ütles seal oma kaaslastele, et see mees võib vabalt tribüünil ringi liikuda, igal pool, kus tahab.

Ja Sergei Bubka pilt muidugi, 6.01, on saanud ka auhindu, aga see on üks raskemaid pilte ilmselt. Seal oli fotograafe palju, välisfotograafe, ka Ameerikast, välisfotograafe kellel olid paremad kaamerad, paremad objektiivid, aga mul õnnestus pilt, mis oli midagi sarnast nagu ühel Tšehhi fotograafil oli võetud. Teised tegid ma ei tea mida, ma ei näinud teiste pilte. See oli tore pilt, mul on sellel isegi Sergei Bubka autogramm peal. Kõige raskem pilt, ma arvan, mis ma tegin – saada võistlustele, kohtumine miilitsatöötajaga, keda ma olin pildistanud, aga nii on elu.

Mõnikord peab olema vastutulelik. Nii on ka teisi asju olnud. Paar aastat hiljem Izvestija turniiril sain ühe purjetaja korterisse, nad ütlesid alati, et kui on mingisugused probleemid, siis ma saatku kiri või helistagu. Nad andsid mulle oma võtme. Inimesed on tihtipeale väga vastutulelikud. Ma ei tea, kas meil on, ma ei tea.

Kas teie pika karjääri jooksul on ette tulnud ka seda, et olete pidanud tagasi minema ilma pildita?
Jah, see juhtus võibolla... On juhtunud. On juhtunud ka sellist asja, kus mulle on antud... Jah, on juhtunud. See oli vist 64. aastal, pidin tegema Paul Keresest pildi. See oli valimiste aeg. Nõmmel. Paul Keres andis simultaani maletajatele, pidin tegema pildi sealt Spordilehte, telliti. Enne käisin seal Nõmmel suusatamist pildistamas, välklamp oli kaasas, see pärast enam külmaga tööle ei hakanud. Siis ma tegin Paul Keresest pilte. Ja noh, küllaltki pime oli, ilm oli ka vilets, õiget filmi mul ei olnud... Tegin pildid, aga üldiselt tehniliselt oli väga vilets. Kadreeritud oli ilusti, aga lehte ei kõlvanud panna. Viisin selle pildi Spordilehe toimetusse, aga siis tõusis igasugune kisa-kära, fotograaf sõimas mind läbi. Noh, see pilt oli tarvis sisse panna, aga Paul Kerest ei olnudki valimiste ajal lehes.

Üks teine juhus oli see, et mitte minu pildi, vaid Toomas Sildam tegi pilti. Päevalehes töötasin. Andis mulle negatiivi ilmutada, aga pistsin kinnitajasse kohe – oleks pidanud ilmutajasse panema, aga panin kinnitajasse ja kinnitasin kohe ära. Pärast ma poole pealt taipasin ja panin küll ilmutajasse, aga pilti enam ei saanudki ja pärast oli hirmus kisa-kära, Sildam tõstis kisa-kära. Aga ütlen, pole midagi teha. Sellest Paul Kerese pildist tegin nüüd arvutiga toreda pildi välja. Asi võimaldas teha lihtsalt. Mul ei olnud tol hetkel kogemusi, õiget paberit.

Ükskord oli veel, see oli võibolla väga otsustav asi, 64. või 65. aastal. Spordilehte taheti üks pilt teha, võrkpallist oli. Ma ei teinud nii, nagu oli tarvis teha. Tema oli siis Spordilehes, töötas, tõstis ka kära, et tahtis sellist pilti, aga teie tegite hoopis sellise pildi. Pärast ma taipasin, et see oli võibolla mingisugune eksamitöö nagu öeldakse, tol momendil oli põhifotograaf Isi Trapido haiglas ja valiti siis fotograafi, keda sinna põhitöökoha peale võtta. Õnneks tegin niisuguse halva pildi, mittemeeldiva pildi tegin neile ja õnneks ma ei saanud sinna. Muidu me siin ei räägiks.

Miks?
See oli Toomas Aring muidugi. Toimetuse töö on hoopis teine asi kui vabakutseline olla, omapead teha asju. Seal on kindel režiim, antakse tööülesanne, täidad selle ära; kui ei meeldi, võib peatoimetaja sind sõimata. Tollal oli väga... Mingisugune partisan oli peatoimetaja, Kallas, hävituspataljoni mees, küllaltki toore iseloomuga, sõimas neid, naistöötajaid, need nutsid tihti selle peale. Kõrvalt vaadata... Toimetuses on teistsugune elu üldse. Paarkümmend aastat tegin, oli ka pingeline, aga sellist otsest ütlemist ei olnud. Kes mul ikka kodus ütles, naine midagi ei öelnud, peaasi, et viina ei joo.

Fotograafina üldse. Viina ei tohi juua pildi tegemise aeg või üldse fotograafina, siis see on varsti läbi. Seda on juhtunud küll, küllaltki kuulsad fotograafid on läinud Eestis ja mujal maailmas ka muidugi. Aga noh... Mulle võibolla õnneks, et see pilt ei meeldinud lihtsalt. Tegin oma peast, ega mul mingit erilist objektiivi ka polnud... Võibolla ma polnud selleks ajaks valmis. Siis Noorte Hääl tahtis mind isegi 60. aastate lõpus noorte spartakiaadile pildistama, see oli vist 67. Ja ma mõtlesin, aga ütlesin, et ei lähe. Küllaltki raske on see, pildid oli vaja ilmutada või siia saata, aga mis ikka, paar pilti võetakse. Küllaltki raske on teha. Esimene väljasõit oli mul üleliidulistele võistlustele 74. aastal Saratovisse. Ütlen ausalt, Jõu inimesed on väga sõbralikud ja võtsid ka mind omaks. Ei tea, kas asi oli selles, et Lembit Teesalu, et teine Lembit eesotsas, aga ka tänapäeval on väga sõbralik kollektiiv. Nad veel eksisteerivad.

Tean omast käest, et käite veel tänase päevani jalgpalli pildistamas. Kas teid võib kuskil spordivõistlustel veel pildistamas kohata?
Võib küll. Korvpalli juures näiteks. Siis alles hiljuti käisin curlingut pildistamas, mida ma veel käisin... Kulturismi, fitnessi käisin pildistamas, Koroljak, Endla Vaher, neid sai pildistatud, siis Kiivikas sai pildistatud ja endal oli päris huvitav. 28. (novembril - I.L.) vaatasin, siia samasse Saku Suurhalli minna pildistama tantsuvõistlusi. Tänapäeval ma teen veel seda Eesti spordi aastaraamatut, statistikaraamatut, sinna veel tellitakse ja töö tasustatakse. Kui kindel inimene teeb ja oma valikuga, siis ega valik pole halb. Nüüd mõtlesin, et teeme natuke teistmoodi. Seal on ka omad piirangud, aga mitte sellised, et teatud pilte ei pane. Raamat on raamat ja ajaleht on ajaleht. Ajaleht on nii, et täna loed ja visatakse kohe prügikasti, aga raamat jääb aastateks, võibolla sajanditeks ja sinna peaks olema korralikud pildid, aga tihtipeale seda tava meil ei jälgitud. Võibolla kui professionaalsete piltide eest peab tasustama rohkem, siis kuskilt saadud pilt või telefoniga võetud pilt võibolla ei maksa midagi. Tekib see pudru ja kapsad, nagu öeldakse. Raamat tahetakse välja anda, aga raha pole, kuigi ta läbi müüakse. Kõik on kasumi peal, aga keegi kvaliteedi peale palju ei mõelda.

Mis teid tänase päevani veel käimas hoiab? Kas armastus fotograafia vastu on endine?
Jah, eks ta olegi, ja spordi vastu kindlasti. Midagi peab inimene tegema. Õnneks see nii on läinud. Sport on aidanud mind elus, minu peret, et ma olen seda tööd teinud. Olen kohanud inimesi, keda kuskil Venemaal, keda pildistanud Tartu Maratonil, kohtan 20-30 aastat hiljem Avinurme kirikut pildistades. Ütleb, et olete mind pildistanud Tartu Maratonil. Päris huvitavaid kohtumisi on olnud. Mõnigi tunneb mind ära, et see ikka veel pildistab ja liigub ringi.

Tänu fotograafiale, tänu spordile ma siin üldse veel olengi. Ega mu tervis lapsepõlves oli väga vilets, nii et poleks ma sporti hakanud tegema, palli taga ajama ja jooksma ja nii edasi, ma ei oleks elanud.

[...]

1996. aastal ütlesite Päevalehe intervjuus Gunnar Pressile, et loodate, et teie parim pilt on veel tegemata. Kas nüüd, 19 aastat hiljem on mõni pilt saanud teile lähedasemaks kui teised?
No ma arvan, et parim pilt on ikka tegemata veel. No võibolla ei ole, aga ma arvan, et on. Selle nimel ma veel töötan, teen pilte, jah. Aga jah, ma ei ole terve. See juhtub meie kõigiga. Tihtipeale lähen trammi või trollibussi, vaatan, et kõik on noored ümber, sa oled nagu mingi ainuke eksponaat. Tihtipeale mõtlevad nooremad võibolla jalgpallivõistlustel, et näe, eksponaat tuleb siia pildistama. Gunnar Vaidla tegi pilte... 84. eluaastal veel pildistas.

Lembit Peegel

18. oktoobril 1936 Tallinnas sündinud Peegel on poksijana kahekordne Tallinna meister ja Eesti meistrvõistlustel kolmekordne medalist. Spordifotograafiaga hakkas tõsisemalt tegelema 1963. aastal, elukutselise spordifotograafina töötas Spordilehes (1989-1993) ja Päevalehes/Eesti Päevalehes (1993-2000).

Fotograafina käinud Barcelona, Lillehammeri, Atlanta ja Nagano olümpiamängudel ning mitmete spordialade maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel. Pälvis 2001. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi.