Bišt. Kas teate ikka, mis see on?

Lionel Messi teab. Või vähemalt on ta seda kandnud. Just bišt oli see, mille Katari emiir, šeik Tamim bin Hamad al-Thani pühapäeva õhtul Messi õlgadele laotas, enne kui FIFA president Gianni Infantino ulatas argentiinlasele kauaoodatud MM-i võidukarika.

"Milleks? Sellise liigutuse järele polnud mingit vajadust," imestas BBC stuudios auhinnatseremooniat kommenteerinud endine Argentina koondislane Pablo Zabaleta. "Kahju, et niisugusel imelisel hetkel Messi koondisesärk kinni kaeti," sekundeeris talle kolleeg Gary Lineker. Irvhambad ristisid rüü kiirelt emiiri uuteks kardinateks ja teab milleks veel.

Oli see kõik lihtsalt harjumatusest tingitud reaktsioon? Kultuuriliste eripärade mittemõistmine? Küllap ennekõike just nõnda. Aga kindlasti mitte ainult.

Bišti kannavad araabia mehed vaid väga pidulikel puhkudel. Läänemaailmas võiks seda liigutust võrrelda ehk tavalise ülikonna asemel peoõhtuks smokingu selgatõmbamisega. Emiir osutas seega oma žestiga värskele jalgpallikuningale ülimat austust. Tõsi, kui mõni Euroopa riigipea asunuks Messile otse pjedestaalil kõvakübarat pähe sobitama, oleks sellele ilmselt sama võõristavalt viltu vaadatud, aga igal maal oma kombed.

Muidugi leidus kohe ka neid, kelle meelest looritas Messi õlgadele asetatud musta värvi bišt äärmiselt sümboolse tumedusega kogu MM-i. Mõttekäik, et seeläbi omastas Katar poolvägisi killukese Argentina võitjaoreoolist, pole ju sugugi tühjast kistud. Foto Messist karikat tõstmas, seljas äratuntavalt araabiapärane rõivaese, põlistab argentiinlaste saavutuse justkui korraldajate omana, argumenteerisid ühed. Solvate sellise jutuga islamimaailma, vastasid vihaselt teised.

Placing a bisht around somebody is a great display of honor. It’s intended for royalty, and Messi was crowned World Cup champion.

Think: British monarchy honoring somebody with knighthood.

But, western media pundits only see Qatar and Islam through eyes of ignorance. pic.twitter.com/kMfmCWBJMS — Khaled Beydoun (@KhaledBeydoun) December 19, 2022

Kuid sellistele mõttekäikudele annab hoogu ja ehk mingil määral ka tõsiseltvõetavust viis, kuidas Infantino ja FIFA on igal võimalikul ning võimatul juhul rõhutanud, et tegu oli kõigi aegade parima finaalturniiriga. Kuigi mitmes mõttes ju äkki oligi?

Finaal kantakse – kui mitte läbiva mängutaseme, siis dramaatilisuse poolest küll – ilma igasuguse kahtluseta jalgpalliklassika arhiividesse. Ka eelnenu pakkus tegelikult ju kõike seda, mida ühelt MM-ilt oodatakse ehk üllatusi, pinget, kauneid väravaid ja kõrget mängulist taset. Kirsi asetasid tordile esmalt Messi-Mbappe duell finaalis ning tagatipuks Messi kroonimine parimaks – narratiiv nagu muinasjutust! Ebaharilik toimumisaeg ei jätnud samuti mängudele suurt märki ja paari aasta pärast ei mäleta ilmselt keegi, kas teleka ees sai istutud suvel või talvel.

Korralduslikult kulges kuu aja pikkune turniir suuremate viperusteta. Mõne mehe ehk "mersu tagaistmel" ja politseieskordi saatel mööda kiirteid ühe mängu VIP-loožist teiseni liuelnud Infantino silmis kindlasti veel märksa sujuvamalt kui tavavaataja jaoks, aga ka viimasel polnud põhjust väga nuriseda.

Transpordiga on varem omajagu muresid olnud mujalgi ja päriselt ei pääse neist suurürituste puhul iial, nagu ka sellest, et mõne mängu atmosfäär on nirum kui teisel. Euroopa fännidest tühjaks jäänud kohti täitsid tribüünidel edukalt aafriklased, araablased, asiaadid. Ikkagi ju turniir kogu maailmale. Ja mis siin salata, võimalused saada terviklik MM-kogemus kätte ühes linnas ning vaadata ühe päevaga mitut mängu olid tõesti ainulaadsed.

Jah, see suurim "aga", millest Katari puhul ei pääse. Ei peagi pääsema. Ehkki võib ju vedada jalga lumivalged ketsid ja teha nägu, et su käed on verest puhtad. Võib rääkida kultuurilistest erinevustest. Murest Lääne ühiskonna pärast. Iseenda aafriklase, gei või võõrtöölisena tundmisest. Poliitika muutumisest ideoloogiaks, jalgpalli ja poliitika lahushoidmisest.

Ning et elu pole tõepoolest mustvalge ega koosne vaid kahest poolusest, leiab hoolega otsides omajagu tõtt kõigest. Kas läänemaailm on vähem silmakirjalik kui Katar? Mitte just ilmtingimata. Seda tõdemust ilmestab kas või viis, kuidas vähemalt osa Katarile suunatud kriitikast näib toetuvat moevooluga kaasas käimisele, mitte siirale hoolimisele. Vajadus igal juhul sõna sekka öelda ja iseend moraalsesse mäetippu positsioneerida on tihti siiski üsna läbinähtavad. Lõpeb MM ja lõpeb ka "mure", et järgmises sobivas kohas taas pinnale kerkida.

Ka praeguste eurosarjade ja planeeritava Euroopa Superliiga vastasseisu annab kindlasti põhjendatult välja mängida kui hea ja kurja võitlust, heasüdamlike-hoolivate kääbikute ja ahne Mordori vastasseisu. Sama kehtib Infantino uue lemmiklapse ehk klubide MM-i ja Euroopa tippliigade duelli kohta. Teisalt ei maksa iial unustada, et seegi sõda käib paljuski lihtsalt suure raha, mitte pelgalt ideaalide nimel.

Kas Katari MM-i korraldusliku poole kiitmine tähendab vaikimisi tunnustust sealsele režiimile? Kas turniiri õnnestunud sportlik pool teeb FIFA-st geeniused, nagu ise tahetakse arvata? Kas sõnapaar "kultuurilised eripärad" peaks katma bišti kombel kõik, mis empaativõimelisele pilgule inetu ja valus vaadata? Või jääb pooluste vahele kordades rohkemgi varjundeid kui neid on hallil?

Mittemõistmine on praeguses üha polariseeruvamas maailmas aina kergem tekkima. Selle leevendamiseks ei ole kindlasti abi Infantino kombel avalikkuse õrritamisest ja provotseerimisest. Meest, keda ei huvita, mida temast arvatakse, ja kes seejuures hoolitseb ka, et kõik sellest kindlasti aru saaksid, on mõista raske. Hukka mõista muidugi seda kergem.

Ei, Messi õlgadele laotatud bišt ei heitnud tervele MM-ile sünget loori. Küll aga said sellega taas hakkama need, kes sõnades loovad jalgpalli kaudu paremat maailma. Ning see kurvastab, olgu siiras rõõm Messi ja Argentina vägeva saavutuse üle kui tahes suur.

"Siin on ikka veel vere lõhn. Kõik araabia parfüümid ei tee seda väikest kätt magusaks."

William Shakespeare, "Macbeth", esmaetendus 1606. aastal. Eesti keelde tõlkinud Jaan Kross.