Ken Kallaste andis ajakirjale JALKA põhjaliku intervjuu, kus vastas kümnetele põnevatele lugejate küsimustele.

Hirmsalt võimsa mängumootoriga Ken Kallaste on Magnus Pehrssoni käe all tõusnud üheks koondise põhimängijaks. Pikalt Nõmme Kaljus leiba teeninud äärekaitsja loodab, et seekordne talv toob talle elu esimese profilepingu. Lugejate küsimustele vastates jätkub juttu nii võõrklubidele, käsipallile, nimemuutusele kui enesest motivatsiooni leidmisele.

Mitu väravat lööks Messi Premium liigas?
(Carl, Viimsi)

Oleneb, mis meeskonnas ta mängiks. Kui ta mängiks Floras, Levadias, Infonetis või Kaljus, siis ikka rohkem kui praegused tipuründajad. Suht raske on seda numbrit öelda. Ei tea, palju tal seda motivatsiooni oleks, et siin mängida.

Mida oled isalt kõige rohkem õppinud? Kas ta tikub palju õpetama?
(Keiju, Pärnu)

Kui ma noorem olin, siis ta sundis mind rohkem tagant, nüüd olen ise aru saanud, mis teha tuleb. Paraku ei võtnud noorest peast teda nii palju kuulda. Kõige rohkem on ta õpetanud enda kallal tööd tegema, muud juhised annab treener. Räägime palju mängudest, kuidas läks ja mida saaks paremini teha.

Kas tüütab ära ka, et kõik alati sinu isa saltoaudi kohta pärivad?
(Mart, Tallinn)

Ah, ei tüüta. Enam nii palju õnneks ei küsita ka kui vanasti. Pigem visatakse nalja, et tee järele või midagi.

Ütlesid kunagi, et mingi aja ei võtnud jalgpalli tõsiselt ja kahetsed seda. Kas siit oleks noorematel midagi õppida?
(Priit, Tartu)

Tuleb prioriteedid paika panna. Kui tahad tulevikus kuhugi jõuda, siis noorus on kõige magusam aeg, mil kõige kiiremini arened. 13–20aastaselt on vaja ikka korralikult tööd teha, edasi on lihtsam, tekib rutiin ja läheb niuhti. Aga tol ajal on raske midagi teha, paljud asjad segavad. Eks endal oli samamoodi, ma arvan mingi 14–16 aastat oli vanus, kui ma jalgpalli ei võtnud nii tõsiselt, kui oleks võinud. Olin rohkem sõpradega koos, mängisime arvutimänge ja olid teised huvid. Tõsisemalt hakkasin taas võtma, kui olin 22. Siis sain aru, et tuleb panna 100% ja vaadata, mis saab. Praegu on kõik paremuse poole läinud. Eks ikka kahetsen veidi, aga mis siin ikka, tuleb teha, mis praegu teha saab. Elu läheb edasi.

Miks vahetasid oma perenime? Olid ju Ken Akerta.
(Tauno, Tallinn)

Kunagi tuli isaga jutuks, et nüüd oleks aeg ära vahetada. See käis üsna lihtsalt, panin allkirja ja sain uued dokumendid. Mul endal ei olnud erilist vahet, aga ema oli natuke nukker küll. Praegu on veel ema vanaema ja ema õde sellise nimega, rohkem Akertasid pole. Ma kuulsin, et see on Saksa päritolu nimi, aga päriselt pole uurinud.

Koondisekaaslane Gert Kams on olnud noorena edukas ka TV 10 Olümpiastardi sarjas. Sul on ka hea vastupidavus, kas oled kunagi jooksuvõistlusi võitnud?
(Timo, Järvamaa)

Eks kunagi kooli ajal ikka, mingid 500 meetri jooksud ja sellised asjad. Neid ma võitsin ikka päris tihti, ühtegi tõsisemat võistlust mitte. Päris paljud treenerid kutsusid mind kergejõustikusse, aga endal oli soov jalgpalliga tegeleda. Noorena tegelesin ka korvpalli ja käsipalliga. Käsipalli mängisin koos Dener Jaanimaaga (praegune käsipallikoondislane – toim.), aga süda kutsus jalgpalliväljaku peale tagasi. Käsipallis olid minu trumpideks hea füüsis ja suhteliselt hea vise. Hüpe oli ka okei. Pigem olin ikka paremapoolne mängija.

Olid pikalt ründemängija, miks sa ründajana läbi ei löönud?
(Markus, Tallinn)

Noh, eks need väravad jäid tulemata. Tekitasin küll palju võimalusi, aga realiseerimine oli natuke nigel. Hiljem pandi mind äärepoolikusse ja Tarmo Rüütli pani äärekaitsesse, sinna olengi nüüd jäänud. Leidsin oma õige positsiooni, seal tuli hästi välja ja iga mänguga läks ainult paremaks.

Milline on sinu enda arust su parim positsioon?
(Karmen, Tartu)

Eks mängud ole erinevad, aga pigem selline, kus saab joosta, jooksmine on mu üks tugevamaid külgi. Äärepoolik ja äärekaitse ongi selline õige koht, kus saan alati tagasi uhada. Vastupidavus on mul alati väga hea olnud.

Ma arvan, et paljudele üllatuseks oled tõusnud koondises üheks põhimeheks. Kas see on sulle endalegi üllatus?
(Maria, Kalamaja)

Tööd ja vaeva on nähtud, aga eks mingil määral kindlasti. Eriti just, et äärepoolikus mängin. Eks ma teen oma tööd ja treener teeb oma tööd. Kui ma olen vajalik, siis olen rõõmus, et saan mänguaega.

Kellega koondislastest on sul kõige parem klapp? Milles see väljendub?
(Silver Tabo, Ülenurme)

Ega üht inimest on üsna raske välja tuua, on suurem punt, kellega koos vaba aega veedan. Näiteks Juki (Joel Lindpere – toim.), Ats (Purje – toim.), Alo (Bärengrub – toim.), Mets (Karol – toim.), Taijo (Teniste – toim.). Siim Lutsuga oleme ühes toas, saame hästi läbi.

Olid pikalt koondiseradarilt kõrval, kas olid juba lootust kaotamas, et kunagi üldse koondisse jõuad?
(Maarja Nurm, Rakvere)

Lootust ei kaotanud kunagi. Nägin, et väga kaugel see piir ei ole, eks ma seal joone all olin päris kaua. Nii kui võimaluse sain, haarasin sellest kinni.

2015. aasta alguses käisid testimas Norrköpingus. Kus oled veel testimas käinud?
(Johan, Tabasalu)

Ega ei olegi. Norrköpingus läks ikka suhteliselt hästi. Asi ei jäänud minu taha, olid natukene teised ebakõlad. Alguses ei räägitud, et minu tulek sõltub teise inimese lahkumisest. Eks ole nii, et kui oled väga hea mängija, siis ei huvita kedagi ja sind võetakse ära, on keegi ees või mitte. Alguses ma ei olnud pettunud, et pean Eestis jätkama, aga kui meeskonnal (Nõmme Kalju – toim.) rütm ära kadus, kadus mul ka motivatsioon. Seda oli väljakul näha, üritasin end sundida. Kui koondisemängudes Eesti au eest võitled, ei pea sellele mõtlema, siis tuleb motivatsioon automaatselt su seest. Eesti liigas aga mängid satsidega neli korda läbi ja see teeb veidi igavamaks. Võiks olla nagu Soomes (12 meeskonda, 33 mängu – toim.). Aga sellest motivatsioonipuudusest tuleb lahti saada. Iga mängu peab maksimaalselt mängima minema. Kui tahad midagi saavutada, pead maksimaalselt tegema, niisama pole mõtet ühtegi päeva raisku lasta.

Ega Eesti liigas sinu vanuses vist arengut väga ole. Välismaal kohti pole. Väljapääs?
(Siiri, Haapsalu)

Miks ei saa areneda? Ikka saab, nii taktikaliselt kui füüsiliselt. Välismaal on muidugi kergem areneda, eks tuleb tekitada see koht.

Kas selle talve eesmärk on sul maksku mis maksab välismaale pääseda?
(Sander, Viljandi)

Ma ei tea, kas päris maksku mis maksab, aga väga suur eesmärk on see küll. Kui nüüd ka ei õnnestu, siis on juba väga raske saada, praegu on selline hea magus aeg. Peaksin olema tippvanuses.

2014. aasta sügisel ütlesid, et tahaksid Bundesligas mängida. Kas unistad ikka veel nii suurelt? Kui reaalseks sa seda pead?
(Jaagup Linnaste, Jõgevamaa)

Tegelikult oli nii, et helistati (Linnalehest – toim.) ja küsiti, mis oleks äge liiga, kus mängida, ning ütlesin, et Bundesliga on väga atraktiivne. Eks ma jään ikka reaalsuse piiridesse, sinna pürgida on praegu juba raske. Ei oska öelda, kas sinna saab. Unistada tuleb.

Kui kaljukindel Kalju-mees sa oled? Mis klubides Eestis kindlasti ei mängiks?
(Sten, Helsingi)

Ma ei tea. Kunagi ei tea, kus tulevikus kindlasti mängiks. Ei ole sellist klubi, kus kindlasti ei mängi. Eks rivaalitsemist ole ja keegi ei taha konkurendi klubisse minna, aga kui üks klubi lepingut ei paku ja teine pakub, siis ikka juhtub.

Olen sõpradelt kuulnud, et sa polnud 11–12aastasena oma vanusegrupi kõige säravam mängija ja et pigem oled tippu jõudnud raske töö ja kõva trenni tulemusena. Kas on nii?
(Peedu, Jüri)

Ma füüsiliselt olin suhteliselt hea, aga tehniliselt mitte. Tehniliselt ei hiilga ma siiamaani. Eks seda tööd ja vaeva ole nähtud, minu tugevamad küljed olid väljakul musta töö tegemine ja kompromissitu võitlemine, alla ei andnud ma kunagi. Viimased aastad olen alati ka lisatrenne teinud, kui mängid tugevamatega, siis näed, et see vahe on päris suur. Nooremana mängisime trennis rohkem enda lõbuks, aga mida varem tehnikaga tegeleda, seda parem. Mingil määral midagi tegin, aga mitte nii tõsiselt, kui oleks võinud.

Kas sul peale Raudmehe on veel mingeid hüüdnimesid?
(Gunn, Keila)

Vist ei ole. Raudmehe seeriast (Ken Kallaste mängis 2010.–2013. aastal 116 järjestikuses kõrgliigamatšis algusest lõpuni – toim.) mäletan sedasi, et oli euromängude aeg ning Sportland Arenal oli Infonetiga kohtumine. Treener (Igor Prins – toim.) ütles, et annab mulle puhkust. Ma ütlesin, et kui tahab puhkust anda, siis ma ei mängiks üldse. Ta pani mind teisel poolajal ikka sisse, aga ma oleks võinud ju terve mängu mängida, oleks seeria edasi läinud. Seeria mind ei huvitanudki, aga pole vahet, kas mängid muruväljakutel peetavate kohtumiste vahel kunstmurul 45 või 90 minutit, see on igal juhul raske.

Miks annavad jalgpallurid intervjuudes tihti ainult diplomaatilisi vastuseid?
(Tarmo Ala, Võru)

Ei ole ju mõtet mingit negatiivset juttu ajada, ikka üritad võimalikult positiivne olla. Võibolla ikka juhtub, et mõtled üht ja ütled teist, aga mina vastan tavaliselt kõikidele küsimustele nii, nagu asjad on.

Mis lõppenud hooajal Nõmme Kaljus nihu läks?
(Andrus Tali, Nõmme)

Natuke liiga palju muudeti meil koosseise. Meil oli põhimeestega täitsa hea klapp olemas, aga oli mitu eesmärki – võita karikas ning Euroopas hästi esineda. Olid perioodid, kus tuli meestele puhkust anda, ja kuidagi kadus see hea tunnetus ära, hooaeg läks üle kivide ja kändude. Eestis ei ole ma rahul ühegi muu koha kui esimesega, siin on tugevamad kõik võidu peal väljas. Minul isiklikult karikavõit kehva Premium liiga esitust ei leevendanud. Premium liiga tähtsus on nii palju suurem. Klubil oli vaja eurokohta saada, aga põhirõhk oleks võinud mõlemal olla, vahepeal oli rohkem karikal kui liigal. Ma isegi ei tea, kus mul see karikamedal on, kui aus olla.