Kolmapäeval saab otsa värvikas peatükk Eesti jalgpallis – lõpeb Marko Kristali lugu. 31-aastane rekordinternatsionaal, kelle kontos on 142 koondisemängu, ütleb sõpruskohtumises Norraga hüvasti nii tippspordile kui ka fännidele, vahendab Postimees.

Marko Kristal, kui valutult sulandusite pika profikarjääri järel praegustesse tegemistesse – FC Flora tehnilise direktori ja abitreeneri ametisse?

Suhteliselt valutult, saan ju olla sama ala ning isegi sama meeskonna juures. Viibin vaid teises ruumis, kuid mängijad on siinsamas kõrval. Noh, riided on mul ka teised. Üldiselt on kõik sarnane.

Mis saanuks, kui Flora poleks ametniku kabinetti pakkunud?

Isegi ei mõelnud sellele. Ei oska öelda, kas valulikum olnuks minna tööle näiteks piimakombinaati, tõesti ei tea. Ehk oleks kõik hoopis jõle lahe olnud: lehmad ja värgid ja muu...

Miks karjäär nii ootamatult lõppes?

Teadsin juba varem, et lepingu lõppedes Floraga saab mängijakarjäär läbi. Tegelikult kujunes lugu üsna konkreetseks, sest kui midagi ei pakuta, siis... Noh, pakuti midagi muud ning võtsin selle ka vastu. Mängijana oleksin jätkanud vaid Floras, sest olen selles klubis veetnud praktiliselt kogu elu.

Samas ei tehtud ka teistest klubidest pakkumist ning mõnes keskpärases meeskonnas poleks ma mänginudki. Sest jalgpall peab pakkuma rahuldust ning klubid nagu Viljandi Tulevik mind ei rahulda. Kindlasti polnud loobumise põhjuseks eneseuhkus või koondisekohast ilmajäämine.

150 koondisemänguga kuulub Euroopa rekord sakslasele Lothar Matthäusile. Teil jäi väga vähe puudu!

Tean, et rekord on Matthäusi nimel. Aga mis mu elu ikka sellest numbrist muutunuks. Palju mul neid koondisemänge nüüd ongi – 141 või 142, midagi sellist. Kui sajas mäng hakkas lähenema, siis lugesin. Sada on ju huvitav number! Aga sealt edasi... suhteliselt ükskõik.

Millest kõige rohkem kahju on, kui karjäärile tagasi vaatate?

Loomulikult tahtnuks mõnes tippklubis mängida. See on iga jalgpalluri unistus. Niipea kui välismaale läksin, sain alati vigastada: Rootsis, Soomes. Eestis pole ma kunagi traumaga audis olnud. Ju oli nii seatud, et ma ei saanud välismaal läbi lüüa. Käisin ka Inglismaal Manchester Citys ja Ipswich Townis katsetel, lõin mõlema kasuks väravagi, aga ei tea, miks seal asjad katki jäid.

Olete ju veel välisklubides käinud.

Kui olin 17- või 18-aastane, viibisin ühes Saksamaa kolmanda liiga klubis. Ning pärast Soome-karjääri käisin Iisraelis seiklemas – seal mul konkreetset klubi polnudki.

Iisraelis sai kõvasti nalja. Mul oli tore agent, kes muudkui rääkis: rahu, just helistasin ja kohe leiame sulle klubi. Nii päevast päeva, kuu aega järjest. Hoidsin end vormis, käisin Jordaania piiri ääres trennis. Ei teagi täpselt, mis koht see oli: pooled mängijad olid palestiinlased, pooled juudid.

Õnneks asi teravaks ei läinud, kuigi mehed toetasid harjutama tulles laetud automaadid vastu seina ja pärast viskasid relvad jälle õlale.

Oleksite nõustunud sinna jääma?

Tõenäoliselt mitte. See oli juba siis, kui ma ei tahtnud enam välismaale minna lihtsalt välismaa pärast. Mis mõte sel olnuks, kuid pidanuks aasta otsa riisi sööma! Tuli mõelda ka finantspoolele – Iisraelis eriti hästi ei pakutud.

Olete vutihuviliste mällu sööbinud pikajuukselisena, paistsite seetõttu hästi silma. Miks õlgadeni ulatunud pahmaka maha lõikasite?

Kui lõpuks sõjaväkke kutsuti, siis aeti maha. Sinna poleks mu eelmise soenguga lastudki.

Olite koondises asendamatu naljamees – kes võiks selle koha üle võtta?

Seda rolli ei saa pärandada, see kas tuleb loomulikult või mitte. Koondises on igasuguseid vendasid, kes oskavad nalja visata. Eks minge ja kuulake natukene, mis garderoobis räägitakse!

Kes on teie sõbrad?

Neid on igasuguseid. Osa on jäänud kooliajast. Kuigi paljud on seotud jalgpalliga, leidub sõpru ka teistelt spordialadelt – mul oli võimalus elada Urmas Välbega (endine Eesti koondise suusataja) Pääskülas ühes majas. Lävisin seetõttu tihedalt näiteks suusatajatega.

Välbe? Pole ime, sest temagi ju tuntud lõuapoolik!

On jah. Pealegi olid ka meie elukaaslased õed. Küsige Kaljuveeri (telemees Marko Kaljuveer) käest, mida ta mõtles, kui meid Välbega pidevalt koos poes käimas nägi. Talle võis küll imelik tunduda, et jälle nad tulevad kahekesi ühise ostukorviga! Välbe on naisega siiamaani koos. Meie elasime koos kümme aastat, kolm-neli aastat tagasi kolisime lahku.

Praegu vaba ja vallaline?

Ei, elan koos väga ilusa ja toreda tüdrukuga. Ja koos ühe lapsega, kes sai täna (eile – toim) kuueaastaseks.

Millal hakkavad väikesed Kristalid vutimurul ilma tegema?

Ootame-vaatame, eks see paistab. Poiss läks just trenni, on kaheksa korda käinud.

Kas lahutamatu tandem Kristal–Tibu (Eesti koondise väravavaht Martin Kaalma) endiselt vahel kohtub ja vanalinna kõrtsides mõne õlle lubab?

Kas me räägime nüüd sellest... Vahel ikka.

Teie võite juba rääkida...

...mina saan rääkida, aga Tibu eest ei oska ma öelda (muigab). Mina võin jah mõne õlle võtta, aga ei tea, kas Tibu võtab. Ma arvan, et ei võta (naerab).

Kas pohmelliga olete kunagi trenni läinud?

Vahel on sellised juhtumeid tõesti ette tulnud, aga väga-väga ammu. Välistreenerid lõid korra majja.