Kui Valga mõned aastad tagasi Kungla tänavale kunstmurukattega väljaku sai, oli rõõm suur – tekkis võimalus vutti taguda ka muul ajal kui suvel. Kuid rõõmu pisendab asjaolu, et kevadel pärast lume minekut on platsil mõnda aega peaaegu et ohtlik mängida, kirjutab Valgamaalane.

"Ma ei taha kedagi süüdistada, aga mure on suur. Üks nädal ärajäänud treeningut pole väga suur kaotus, kuid turniiri läbiviimisest ilmajäämine – sellest on kahju," kõneles FC Valga noortetreener Zurab Kvaratshelija.

"Parim treening on võistlus," jätkas treener, pidades silmas viie võistkonna osalusel toimuma pidanud turniiri 1992. aastal sündinud poistele.

Muru, mis pärast lumesulamist kohati kerkib, võib ka ohtlik olla. Nii astus üks Kvaratshelija hoolealustest, väravavaht, palli püüdes auku. Tagajärjeks väljaväänatud jalg, mis õnneks mõne nädalaga kosus. Väiksemaid äpardusi on teistelgi ette tulnud.

"See on väga suur mure, mängus on nii meistriliiga kui teise liiga kohtumised," tunnistas Valga spordinõunik Meelis Kattai. Tema sõnul ei ole olukorrast pikema aja perspektiivis väljapääsu. Ajutiseks lahenduseks on muru kinnirullimine (sellest on abi järgmise suure sulani).

"Vibraatoriga teerull vajutab kerkekohad ühtlaseks. Ma olin eelmisel aastal selle meetodi suhtes päris skeptiline, aga töötas!" ütles Kattai. Probleemi olemus on asjaolus, et ehitustööde käigus kaevati välja vaid drenaažikohad, ülejäänud pinnast ära ei veetud. Aga ümberringi on savi.

"Minu nägemuse järgi oleks tulnud pinnas ära vedada. Vaja oleks olnud katta killustikupadjaga, seejärel liivapadjaga ja siis alles muruvaibaga," selgitas treener Kvaratshelija.

Et igakevadisele murele staadionil lõpp teha – sellest ei käi linnavalitsuse jõud praegu üle. Käsil on sisehalli ehitus ja ega fondid-nõukogudki olemasolevate spordirajatiste renoveerimiseks projektiraha lahkelt loovuta. Lohutuseks pole seegi, et ühe naabermaakonnakeskuse kunstmuruväljak veel ohtlikum on.