Kolmapäeva õhtul Gdanskis enda penalti lati alla kõmmutanud ja siis kolleegi David de Gea löögi tõrjunud Villarreali väravavaht Geronimo Rulli on Euroopa jalgpalli kangelane, sest just tema hoidis ära teise Inglismaa eurosarjaslämmi kolme aasta jooksul.

Kui Manchester United suutnuks kolmapäevases Euroopa liiga finaalis Villarreali alistada, tulnuks sarnaselt 2019. aastaga tõdeda, et mõlemad eurosarjad lõppesid Inglismaa klubide võiduga. See stsenaarium küll ei teostunud, aga Inglismaa klubide vägevusest mööda vaadata ei saa.

• Luup peale | Šeikide ootus kestab edasi, sest Pep mõtles jälle üle ja Tuchel näitas, et tema on boss!
• Luup peale | Õpetlik lugu, miks väravavaht peab lisaks penaltite tõrjumisele oskama neid ka lüüa

Ühes aspektis on inglased Hispaania klubide poolt eelmisel kümnendil eurosarjades näidatust juba praegu üle, teises jäävad praegu alla.

Esmalt viimasest. Vahemikus 2014-2018 võitsid Hispaania klubid 10 võimalikust eurosarjast üheksa, sest Meistrite liigas tehti puhas vuuk (Real Madrid 2014 ja 2016-2018 ning FC Barcelona 2015) ja Euroopa liigas jäädi esikohast ilma ainult 2017, kui võitis Manchester United (2014-16 Sevilla, 2018 Atletico Madrid).

Olgu lisatud, et Hispaania tõusust andis märku juba periood 2009-2012, kui nad võitsid igal hooajal ühe eurosarja (2009 ja 2011 Barcelona Meistrite liiga, 2010 ja 2012 Atletico Euroopa liiga). Aga hiilguse tipp oli ikkagi 2010ndate keskpaik, kui Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi vastasseis paiknes terve jalgpallimaailma fookuses ja aitas Hispaanial Euroopa klubijalgpalli valitseda.

2018. aasta järel, kui Reali kolmanda järjestikuse Meistrite liiga võiduni aidanud Ronaldo lahkus Torino Juventusesse (kas siin seost näha või mitte, on igaühe vaba valik), on Hispaania ohjad käest andnud, sest Meistrite liiga finaalis pole nende esindajaid seejärel enam nähtud. Euroopa liigas võitis tänavu Villarreal ja mullu Sevilla, aga positsioonide hoidmiseks sellest ei piisa.

UEFA edetabelis, mille alusel eurosarjade kohtasid jagatakse, loovutas kaheksa hooaega esikohta hoidnud Hispaania selle nüüd Inglismaale, kes troonis antud tabeli tipus ka 2008-2012. Kuna too tabel võtab võrdse kaaluga arvesse viie eelmise hooaja tulemusi, siis jõuab heade tulemuste mõju pärale teatud viivitusega. Eriti siis, kui sellele eelneb vahetult tagasihoidlikum periood.

2019. aasta Suurest Slämmist, kui kõik neli eurosarjade finaalikohta Inglismaale kuulusid, jäi tänavu küll üks värav puudu (Arsenal kaotas poolfinaalis Villarrealile kahe mängu kokkuvõttes 1:2), aga järjekordne Inglismaa-sisene Meistrite liiga finaal tehti ära.

Nüüd aga eelpool mainitud teise asjaolu juurde, milles peitub Inglismaa Premier League'i tõeline vägevus ning kus nad on Hispaania juba praegu kaugele selja taha jätnud.

Nimelt on kolme aasta jooksul jõudnud eurosarjade finaali kuus erinevat Premier League'i klubi. 2019 mängisid Euroopa liiga finaalis Chelsea ja Arsenal ning Meistrite liiga omas Liverpool ja Tottenham Hotspur. Sellele kvartetile lisandusid möödunud nädalal Manchesteri kaks suurt, sest United mängis Euroopa ja City Meistrite liiga finaalis.

Nii neli Meistrite kui ka kuus eurosarjafinalist kolme hooaja jooksul on väga vägevad näitajad, millele teistel Euroopa riikidel vastus puudub.

Et leida Reali, Barcelona ja Atletico kõrval neljas Meistrite liigas finaali jõudnud Hispaania klubi, tuleb liikuda aastasse 2001, kui seal mängis Valencia. Kuue eurosarjafinalisti leidmiseks ehk Inglismaa saldo kordamiseks tuleb liikuda tagasi aastasse 2012 (suurele kolmikule, Sevillale ja Villarrealile lisandub tol aastal tugevuselt teises eurosarjas esikohamängule jõudnud Athletic Bilbao).

Teistele Euroopa riikidele jäävad vaid kübemed. Saksamaal, Itaalial ja Prantsusmaal on viimasest kümnest hooajast ette näidata kaks eurosarjafinalisti (vastavalt Müncheni Bayern ja Dortmundi Borussia, Torino Juventus ja Milano Inter ning Marseille Olympique ja PSG), Hollandil, Ukrainal ja Portugalil üks (vastavalt Amsterdami Ajax, Dnipropetrovski Dnipro ja Lissaboni Benfica).

Inglismaal, meenutame korra veel, aga kolme hooaja jooksul suisa kuus erinevat finalisti. Mis on selle laiapõhjalise edu taga? 90ndatel tehtud õiged otsused. Mäletatavasti viidi Inglismaal hooaja 1992-93 eel läbi jalgpallireform, mille tulemusel asutati Premier League, mis hakkas end müüma ja turundama tsentraalselt, kusjuures tulusid jagati mandri-Euroopaga võrreldes solidaarsemalt.

Premier League seadis eesmärgiks (kommerts)edu saavutamine läbi ühtlaselt tugeva ja põneva liiga, mitte läbi väga tugevate tippude. Muidugi aitasid kaasa ka targad turunduslikud lükked, Inglismaal viljeldud jalgpalli hoogsus, sealne jalgpallikultuur, millest oli hõlbus aru saada, sest inglise keele oskus maailmas üha tõusis.

Aga kõige alus oli ikkagi panustamine ühtlasele liigale, mis lõi eelduse suureks kommertseduks, mis omakorda võimaldas Premier League'i klubidel hakata sooritama vägevaid oste, mis omakorda tõi kaasa head tulemused eurosarjades.

Mäletatavasti domineerisid Inglismaa klubid eurosarju ka 2000ndate lõpus, aga siis võttis Hispaania ohjad üle. Põhjused olid ühelt poolt sportlikud (Messi, Ronaldo ja Pep Guardiola töökohad asusid Hispaanias), aga ilmselt pärssis Inglismaa esindajate eurosarjaesitusi kibedam kodune konkurents, mille jaoks võistkonnad valmis polnud.

Kui Real ja Barcelona ei pidanud kartma Meistrite liiga kohast ilmajäämist ning esinelikus lõpetamine on neile tagatud ka praegu, siis Inglismaa tippklubidel oli kodustel meistrivõistlustel paanikaosakonna avamine kogu aeg kahe kaotuse kaugusel. On siiani, aga nüüd suudetakse koduseid ja rahvusvahelisi kohustusi paremini kombineerida. Kogemus õpetab.

Pärale on jõudnud 90nate alguses Inglismaal tehtud õigete otsuste teine laine. Esimese lõi tagasi Hispaania, kes meelitas enda rüppe Ronaldo ning tema ja Messi talendi toel Euroopas laua puhtaks lõi. Kellel on rammu teha nüüd sama? Märke, mis viitavad, et Euroopa klubijalgpallil on vaja leida vaktsiin Premier League'i ülevõimu vastu, on õhus päris mitu.