Reali päästjaks kerkinud Joselu lugu: vihmasel Inglismaal kasvatatud iseloomu abil Bellinghami oskuste indikaatoriks (0)
Meistrite liiga poolfinaalis Real Madridi kangelaseks kerkinud vahetusründaja Joselu karjäär on kulgenud ebatavalist rada pidi. Ta on mänginud küll nii Saksamaa, Inglismaa kui ka Hispaania kõrgliigasatsides, ent ometi on Real tema elu esimene päriselt suur klubi.
Saksamaal Stuttgartis sündinud, kuid Celta Vigo akadeemias esimesed vutitõed omandanud mees tegi esimesed tippjalgpallisammud ikkagi sünnimaal. 2012. aastal Hoffenheimi ridadesse kolinud Joselu jõudis kolme Saksamaa-aasta jooksul esindada ka Frankfurdi Eintrachti ja Hannover 96 värve, kuniks kolis Inglismaale Stoke Citysse.
Jalgpalli sünnimaal jõudis 192 sentimeetri pikkune ründaja esindada ka Newcastle Unitedit, enne kui ta 2019. aastal Hispaaniasse naasis. Järgnesid kolm aastat Alavesis ja üks Espanyolis – just tänu viimasele tärkas Real Madridis huvi pikakasvulise ründaja vastu ning Joselu jõudis 33-aastasena karjääri esimesse suurklubisse.
Ehkki passis seisab tal Jose Luis Mato Sanmartin, on meeskonnakaaslane Jude Bellingham ristinud ta hellitavalt Peter Crouchiks, kirjutab The Guardian. Inglasest poolkaitsja väitel näevad Joselu ja Crouch isegi äraütlemata sarnased välja ... eks igaüks saab selle väite tõesuse üle ise otsustada.
Laenulepingu alusel Espanyolist mullu suvel Madridi siirdunud Joselu teeb 34-aastasena elu parimat hooaega. Reali eest on tal hetkeseisuga kirjas 18 väravat – hüpe võrreldes kolme Inglismaa-aastaga on olnud meeletu, sest toona lõi ta kolme hooajaga vastavalt kolm, kolm ja neli väravat. Ometi pole varuründaja roll tema jaoks midagi uut, sest Inglismaal saabusid pooled tema 68 Premier League'i mängust meeskondades, kes saavutasid liigas 9., 10. ja 13. koha.
Eriti helge sõnaga meenutab Joselu muidugi Stoke'i päevi. Stoke City on klubi, mis on andnud nii mõndagi ka ülemaailmsesse jalgpallifolkloori: näiteks küsimuse, et kas mõni suur staar suutnuks oma vägitegusid korda saata ka külmal ja vihmasel kolmapäevaõhtul Stoke'is. Joselu vaid naerab selle üle. Mängijatest tõstab ta esile nii Jonny Waltersit kui ka mõistagi Peter Crouchi, kellega teda nüüd Madridis võrreldakse.
"Crouch oli uskumatu tüüp. Jude kutsub mind nüüd Crouchyks – ma olen pikk ründaja, kellele meeldib mängida tsenderduste peale," naerab Joselu. "Teised järgisid Jude'i ja see jäi külge. Aga tema on kaks meetrit pikk, mina vaid 1,92. Crouch oli väga naljakas ja aitas mind palju. Mul oli temaga väga tore."
Suure verevahetuse ajal Stoke'ist lahkunud Joselu liikus sealt edasi Newcastle'isse – ometi jäi sealseks saagiks kahe hooajaga vaid seitse väravat. Seetõttu saigi ründajale selgeks, et tema koht on ikkagi kodumaa Hispaania – järgnenud aastad Alavesis tõid 11, 11 ja 14 väravat, viimatine Espanyolis koguni 17.
Realis on ta aga oma parimas sõiduvees. Platsil olles "toidab" teda söötudega ikka ja jälle Bellingham – Joselu ise võrdleb tandemit naljaga pooleks kunagise Stoke'i edurivipaari Crouchi ja Jermain Defoega.
"Jude on füüsilise poole pealt uskumatu. Seejuures on ta väga tagasihoidlik, suurepärane meeskonnakaaslane," ei ole Joselu kiitusega kitsi. "Algusest peale püüdis ta rääkida hispaania keelt. Kuna mina õppisin Inglismaal inglise keelt, saame palju vestelda – proovin teda aidata, nii kuidas vähegi oskan."
Joselust on Realis saanud üks mängunupp Bellinghami oskuste rakendamiseks. Seda tõstab esile ka ründaja ise – suurt kasvu väravakütid on taas moes! "Olime pikalt peidus, aga nüüd on minu tüüpi mängijad tagasi tulnud. Proovin seda maksimaalselt ära kasutada," ütleb Joselu. "Jalgpall areneb: kui [Pep] Guardiola mängiks viis aastat sama stiili, poleks tema tulemused nii head. Jalgpalli võlu seisneb selles, et asjad on pidevas muutumises."
"Ma pean end teistsuguseks mängijaks, treeneri jaoks omamoodi alternatiiviks. Keegi teine meeskonnas pole minu profiiliga," selgitab ründaja. "Mõnikord pannakse tipuründaja väljakule, et keskkaitsjaid kinni hoida. Teinekord aga selleks, et rohkem tsenderdustest ohtu külvata. See on oluline roll, treener tuletab mulle seda pidevalt meelde."
Tähesäraga kaasnev nõudlikkus
"Hoiame rohkem palli, meil on rohkem rünnakuid, kuid surve on samuti suurem," võrdleb Joselu Reali oma eelmiste meeskondadega. "Michael Owen saabus siia Ballon d'Ori võitjana ja temalgi oli keeruline harjuda. Pea tuleb külmana hoida, sest ühel päeval olen siin kangelane, teisel jätan kaks võimalust kasutamata ja ..."
"Reali ründajalt nõutakse palju. Väga vähesed suudavad seda taluda. Kõik ei saa olla jalgpallurid – 80 000 pealtvaataja silme all ning kogu maailm vaatab televiisorist. See pole nii lihtne, kui arvatakse," kinnitab Joselu. "Näiteks öeldakse "Real peab seda tegema" või "oleksite pidanud selle värava lööma". Palli mängusoleku ajal ma seda ei kuule, kuid kui mäng hetkeks seisma pannakse, jõuab see kõik kohale. Need hüüded ei kannata trükimusta. Ja sina, selle kõige keskel, mõtled, et oodake nüüd ..."
Varasema karjääri jooksul kogetu on Joselule koormaga harjumisel suureks abiks. "Liikusin ju ka Saksamaalt Inglismaale – teise riiki, teise kultuuri. Ma õppisin sellest palju. Muutusin rahulikumaks ja julgesin öelda: "Okei, täna lõin penalti mööda, aga see pole oluline." Järgmisel treeningul olen sama hooga tagasi. On ka mängijaid, kes ei saagi neid asju peast välja."
Mullu, 33-aastaselt, tegi Joselu debüüdi ka Hispaania koondises. "Algus" on olnud paljulubav, kümne mänguga on tal kirjas juba viis väravat. Näiteks debüütmängus Norra vastu sekkus ta vahetusest alles 81. minutil, ent jõudis järelejäänud mänguaja jooksul ikkagi kaks väravat lüüa.
"Kui tegin koondise eest debüüdi, nuttis mu naine rõõmust. Kõige pärast, mida olime läbi elanud," meenutab Joselu. "Sa hindad sellist saavutust veelgi rohkem, kui sellele tasemele jõudmine võtab nii kaua aega. Ma ei ole 20, mul on karjäär seljataga. Oleme tulnud läbi külmast, lumest, vihmast. Ja nüüd oleme siin. Kodus. Mu naise pere on siin Madridis, meie lähedal. Me pole seda kunagi varem tundnud."
"Füüsiliselt on mul praegu üks oma karjääri parimaid hetki. Sain just 34-aastaseks, aga ma ei tunne seda. 15 aastat tagasi ei sõlminud keegi 34-aastasega lepingut, kuid nüüd on see tavaline: 30-40 miljonit eurot, kaheaastased lepingud. Inimesed muudavad harjumusi, elu muutub," võrdleb Joselu. "Mul on kaks last: panen nad kell üheksa magama ja lähen ise ka. Sa kohaned sellega, mida su keha sinult nõuab. 33- ja 34-aastaselt siia jõudmine ei ole lihtne ja ma ei kavatse praegu peatuda. Minusse on jäänud palju jalgpalli."
Loe artikli täisteksti The Guardianist.
