Küsitlus: milline on Premium liiga tase? (0)
Eesti meeskondade seekordne eurohooaeg sai augustis lõpu. Jalka toimetus otsustas selle puhul lahata kohaliku kõrgliiga hetkeseisu, võttes ühendust Eesti jalgpallimaailma prominentidega. Sõna saavad Eesti noormeeste U17 koondise peatreener Andres Oper, JK Tallinna Kalevi spordidirektor Joel Lindpere, Paide Linnameeskonna hõbemedalini ja Real de Banjuli Gambia meistritiitlini tüürinud Vjatšeslav Zahovaiko, FC Nõmme Unitedi president Mart Poom ning Eesti koondise abitreener Arno Pijpers.
- Lugu ilmus esialgselt septembrikuu Jalkas.
Kas ja millest jääb Premium liigas vajaka, kui seda võrrelda teiste liigadega, kus sa mänginud/treeninud oled?
Andres Oper: Raske on võrrelda nende liigadega, kus mina olen mänginud. Ma arvan, et need liigad on tugevamad ning lähevad kiirustes aina paremaks. Näiteks Taanis on kiirused kordades suuremad. Mängijate valik on suurem ning kvaliteet on ühtlasem ja parem. Eesti liigast Taanisse minnes olid esimesed kaks kuud väga rasked. Seal pidi kümne küüne ja hammastega kinni hoidma, et tempos püsida. Eesti liigas on võibolla aega natuke rohkem.
Joel Lindpere: Tempo. Meeskonnasisene konkurents ja mängijate kvaliteedi tase muudab meie mängu vōrreldes teiste liigadega aeglasemaks. Jälgisin just ka oma endiste tiimide Ostrava Baníku ning Tromsö euroedu ja konkurentsivõimet. Olime ka Kaleviga sellega otseselt seotud, sest oleksime edu korral Baníkuga vastamisi läinud.
Vjatšeslav Zahovaiko: Kui ma sain mängijana võimaluse end natuke välismaal proovile panna, siis saan öelda, et üheks märksõnaks on treeningutempo. Sisemine konkurents on alati tugev ja keegi ei saa lõdvaks lasta, sest vähemalt kaks-kolm mängijat hingavad kuklasse. Tippliigades käib hästi palju ka mängijate voogu: nädalast nädalasse tulevad uued mängijad proovima, klubi vaatab nad üle, skauditakse uusi mängijaid ja neid kutsutakse treeninguprotsessi. Pinge on välisklubis tohutult suur. Need on nüansid, mis tekitavad raskeid olukordi, aga samas motiveerivad ka rohkem trenni tegema. Me oleme väikesed ja opereerime väikeste võimalustega. See on meie mõistes väga takistav olukord, sest paljud klubid vaatavad ka oma rahakotiseisu. Põhiline erinevus on mängutempo, mängijate klass, tehniline pagas, taktikalised teadmised. Viimastel aastatel on näha, et mängijate füüsiline pool on muutunud oluliseks argumendiks.
Mart Poom: Seal võib olla mitu põhjust. Kui vaadata laiemat pilti, siis meie õbluke jalgpallikultuur ja -traditsioon, paljud Euroopa riigid on saanud oma liigat palju pikemalt arendada. Paljude teiste riikide linnadele ja suurematele asulatele on oma jalkaklubi eksisteerimine uhkus- ja auasi: kohalik linnavõim ehitab staadioni, treeningubaasi ja koos kohalike ettevõtetega toetatakse klubi majandamist ja tegutsemist. Seal on jalgpalliklubi kogukonda liitev organisatsioon, meil on see veel lapsekingades või puudub täielikult, mille tõttu on ka huvi ja toetamine väike.
Teine asi, mis mõjutab konkurentsi teiste riikidega, on mängijate arv. See seostub jalgpallikultuuri ja -traditsioonidega, et jalgpalluriamet ei ole niivõrd populaarne noorte eestlaste seas, et oldaks valmis sellele alati 100 protsenti pühenduma. Jalgpallurite palgad Eestis on ka üks põhjuseid, miks ei taheta iga hinna eest saada Premium liiga jalgpalluriks. Kui sa oled Rootsis, Norras, Taanis või kasvõi Soomes kõrgliiga mängija, siis see on juba mingisugune näitaja ja seal tahetakse edasi teha ning üritatakse veel kõrgemale jõuda. Kõik algab sellest, kas meie klubide noortetöö on piisavalt heal tasemel, et meil tuleks piisavalt kvaliteetseid ja näljaseid mängijaid peale.
Üks suur põhjus on ka finantspool. Meil sisuliselt puuduvad teleraha, piletitulu ja matchday merchandise (klubinänni müük mängupäevadel – toim.), mis on väga paljude Euroopa riikide klubides arvestatav tulubaas. Kui sa küsid puudujääke, siis üks põhjuseid on ka meie infrastruktuur. Kuna me ei saa muuta oma riigi geograafilist asukohta, siis me peame mängima heal juhul kolmel, aga kui on pikk talv, siis ka neljal aastaajal. See tähendab, et klubidel peaks olema oma kunstmuru- ja naturaalmurustaadion, mida kahjuks veel ei ole. Ma arvan, et see ei tule liiga atraktiivsusele kasuks, kui põhimõtteliselt kõik Tallinna klubid mängivad kevadel Sportland Arenal. Kindlasti on väga tähtis ka staadionite pealtvaatajasõbralikkus. Meil peavad olema kliimast lähtuvalt mugavad tingimused, kui me tahame, et mänge käiakse rohkem vaatamas. Lõpuks mängime seda mängu ikkagi fännidele.
Kindlasti mõjutab ka see, et meie jalgpalliliiga on võrreldes teiste Euroopa riikidega vähem rahastatud. Enamik klubide eelarvetest läheb mängijate ja töötajate tööjõukuludeks. Need on kõigil piiratud ja on raske võistelda teiste riikidega. Mõnes riigis on firmadel maksusoodustus, kui nad toetavad sporti, sellest on ka Eestis räägitud. Sellega oleks lihtsam leida toetajaid spordile. On palju tegureid, kus saab juurde panna, üht kindlat on raske välja tuua.
Arno Pijpers: Minu arvates on see seotud mängijate arvuga, mis tuleneb omakorda rahvaarvust. Kui me võrdlen Hollandiga, siis seal elab 18 miljonit inimest väga väikesel, Eestiga sama suurel maa-alal. See tähendab, et Hollandil on palju rohkem mängijaid ja tugevad noormängijad mängivad tihti omavahel. See mõjub mõnele riigile väga hästi. Kui Eesti tippklubi mängib Hollandi kõrgliigas, siis ta peaks minu hinnangul olema kuskil tabeli keskel. See tähendab, et alumised meeskonnad mängivad Hollandi esiliigas. Meeskondade punktivahe Hollandis ei ole niivõrd suur, aga Eestis läheb meeskondade punktivahe lühikese ajaga väga suureks. Võistlused on numbriliselt suuremates riikides tihedamad kui Eestis, kuigi viimastel aastatel on ka Eestis asi paremaks läinud. Kui mina olin Eestis juhendaja, siis oli võimalik, et sa ei kaotanud punkte praktiliselt terve hooaja jooksul.
Kuivõrd konkurentsivõimelised on Eesti kõrgliigaklubid, võrreldes teiste Euroopa riikide meeskondadega?
Oper: Meil ei ole meeletult kalleid välismaalasi. Ma arvan, et Läti meeskondade välismaalastel on palgad suuremad. Tahes-tahtmata saab öelda, et raha paneb rattad käima. Samas kui sul on hea skautimine, siis sa võid leida nii-öelda lihvimata teemante küll ja küll, seda on näidanud nii Paide kui Levadia. Hea skautimine on päris oluline osa.
Lindpere: See kōik oleneb, aga väikeriikide klubisid tekib muudkui eurosarjade grupifaasi juurde, mis tähendab järjepidevat tööd ja panustamist klubide arengusse.
Zahovaiko: Ma arvan, et tänavu me ei tohiks üldse häbeneda. Kõik meeskonnad peale Kalevi said esimesest ringist edasi ja nende skoor oli ka kodus pingeline ja tasavägine ning võõrsil oli lõpptulemus jalgpalliskoor. Levadial oli ühel võõrsilmängul läbikukkumine, aga üldises plaanis ma tahaks näha positiivset tendentsi, et me suudame mängida rahvusvahelisel tasemel ja oleme valmis mõningateks üllatusteks. Tuleb olla realist. Päris sellist ootust ei ole võimalik seada, et meil on üks, kaks või kolm klubi alagrupiturniiril. See nõuab väga palju ressursse ja selles karussellis püsimiseks peavad väga paljud asjad õnnestuma.
Poom: Kõige parem lakmuspaber on euromängud. Paide suutis lisaks Walesi klubile üht Islandi meeskonda võita, aga Rootsi klubile kaotasid kindlalt. Flora kaotas sel suvel nii Sloveenia kui Islandi liiga klubile ja ka San Marino meistrist oli neil keeruline jagu saada. Levadia võitis leedukaid, aga Horvaatia neljas klubi oli liiga suur pähkel. Need on aastast aastasse päris head võrdlusmomendid ja eks Premium liiga klubidel on keeruline. Tuues näite Lätist – siis Riga FC omanik on vene oligarh ja RFSi omanik Läti üks suuremaid ehitusfirmasid ning me räägime hoopis teistest eelarvetest. Mõlemad on suutnud ehitada endale Baltikumi mõistes väga korralikud treeningubaasid ja komplekteerinud tugevad meeskonnad. Kui paljudel meie klubidel on oma treeningubaas? See on juba suur erinevus. Me ei saa öelda, et oleme tugevam kui Läti Virslīga, sest vähemalt kahel Läti klubil on väga korralik eelarve.
Pijpers: Kui eelmise aasta meister Flora peaks mängima Hollandis, Belgias või Taanis, siis nad peaksid mängima tabeli keskel. Kui nad mängivad Meistrite liiga meeskonna vastu, siis see on juba nende jaoks kõrge tase. Näiteks Hollandis võiksid nad mängida kohtadele 8 kuni 11. Kui sa mängid Euroopas rahvusvahelisel tasemel liiga esimese või teise meeskonnaga, siis sa mängid enda jaoks väga kõrgel tasemel. See ei ole negatiivne asi, see on seotud mängijate arvuga riigis. Sama juhtub siis, kui Hollandi meister mängib Hispaania või Inglismaa meistriga. Inglismaa klubidel on võimalik nii palju rohkem raha kulutada, mistõttu on Hollandi meistril peaaegu võimatu mängida Inglismaa meistri vastu, sest ka nendel meeskondadel on suur vahe sees. Minu meelest on see loogiline ja loomulik olukord.
Eesti on UEFA klubide koefitsienditabelis 55 riigi seas 44. kohal ehk viiendiku halvimate riikide piiril. Kas see viitab karmile reaalsusele, et Eesti klubijalgpall on hetkel Euroopa kehvemate seas, või pole tegelik seis nii hull?
Oper: Ma olen optimistlik, et võiksime selles edetabelis kõrgemal olla, aga mingis mõttes paneb finantspool jälle selle asja paika. Oluline on ka see, kui palju tuleb sul enda noori peale. Ma arvan, et see on fundamentaalne, et noortetöö võiks kõigil olla prioriteet. Mina usun väga sellesse, et igal riigil oleks vaja panustada noortetöösse.
Lindpere: See näitab, et tuleb panustada allapoole noortesse, kui pole võimalik atraktiivseid mängijaid siia meelitada ega palgata.
Zahovaiko: Jalgpall on niivõrd tugev spordiala. Ma julgen väita, et see on praktiliselt igas riigis esikohal või sinna jõudmas. Harrastajate tasemel mängivad paljud jalgpalli, populaarsus on nii suur. Võibolla teised riigid oskavad paremini plaanida treeninguprotsesse, neil on infrastruktuur parem ja see loob soodsaid tingimusi, et konkurentsis püsida. Kui vaadata seda tabelit, siis kas ma peaks nukrutsema hakkama? Mis see mulle annab, kui seda tabelit vaadata? Ma arvan, et iga klubi juht võiks vaadata enda klubile nii otsa, et kuidas me saaks asju paremini teha ja arendada oma klubi nii hästi kui võimalik, palgates parimaid treenereid ja pakkudes meie tasemel häid tingimusi, et meie lapsed saaks parema jalgpallihariduse. Kui klubid suudaksid mõtestatud noortetööd edendada, siis ma arvan, et väiksema rahalise ressursiga on võibolla võimalik tõusta.
Poom: Need on faktid ja siin ei saa midagi ilustada. Lõpuks loeb spordis tulemus, mis näitab tõelist sisu, ja väljakul pannakse paremus maksma. Tahad või ei taha, aga loeb ka see, kui paks on su rahakott. Seda on öeldud avalikult, et Eesti sport ja eriti jalgpall on võrreldes teiste Euroopa riikidega kõvasti alarahastatud, nii riiklikul, kohaliku omavalitsuse kui ka eratasandil. Meeskondade komplekteeritus ja sportlik edu Euroopas on omavahel seotud.
Pijpers: Kui vaadata organisatsiooni struktuuri ja klubide arendustööd, siis ma ei suuda uskuda, et tabelikoht on selline. Kui vaadata mitte ainult tulemusi, vaid kogu struktuuri – klubide kvaliteeti, kuidas nad tegelevad noortetööga, kuidas nad mõtlevad visioonile ja ideedele –, siis ma usun, et mõned klubid on väga heas seisus.
Millisel tasemel on liigasisene konkurents?
Oper: Ma tunnen, et esimesed neli on eest ära läinud, aga tagumine ots ei ole ka peksupoisid. Tänavu keegi pigem neljandat kohta ei ohusta, vaid tugev keskmik võitleb omavahel. Saadakse tugevatele vastu ka, seega mingisugune stabiilsus on saavutatud.
Lindpere: Liigasisene konkurents on väga nõrk. Mängijad, kes on aastaid liigas mänginud, otsivad iga aasta uut klubi. Kahjuks on meie liiga mängijad teatud kuud aastast lepingu ja treeningukohata. See pärsib mängijate vormi ja arengut.
Zahovaiko: Kui võrrelda tänavust ja eelmist hooaega, siis eelmine aasta olid kõik mängud enam-vähem tasavägised. Kui me võrdleme eelmist ja tänavust hooaega, siis tahes-tahtmata on näha meie mõistes tendentsi, et meil on neli klubi, kes võitlevad kõrgemate kohtade eest, ja siis on ülejäänud kuus meeskonda, kes võistlevad omavahel. Kuigi see aasta on olnud mõni üllatus, siis ma pigem näen seda, et esinelik on eest ära läinud ja tabeli võib tasemelt pooleks jagada. Seda on vaja laia silmaringiga analüüsida ja arutada. Kõikidel ei ole selliseid võimalusi, nagu on praegu meie esineliku klubidel. Kuigi määrab ka see, millist tööd tehakse klubisiseselt, siis raha on peamine asi, mis tänasel päeval klubisid eristab.
Poom: Kui Nõmme United sai esimest korda Premium liigasse, siis julgen tunnistada, et klubi juhtkonnaga alahindasime Premium liiga taset ja ilmselt ülehindasime enda noorte mängijate taset. Ma arvan, et see vahe esiliigaga on märkimisväärne, ja tundub, et see läheb järjest suuremaks.
Kui vaatame enamikku liigasid, siis ikka on mingid tippklubid, kes aastast aastasse võitlevad kõige kirkamate kohtade ja eurokohtade pärast. Eelmine aasta oli liiga mõistes põnev, sest oli väga ühtlane liiga ja eurokohad olid lõpuni lahti. Meil on väike riik ja piiratud ressursid, nii on keeruline väga ühtlast liigat arendada.
Pijpers: Esimesed neli meeskonda konkureerivad omavahel. Kui ma olin Eestis aastatel 2017–2018, siis oli selgelt näha, et oli neli tugevat meeskonda ning ülejäänud meeskondadel oli nende vastu keeruline tulemust saavutada. On selge, et viimastel aastatel on see paremaks läinud. On võimalik, et alumised meeskonnad võtavad punkte ülemiste vastu. Võibolla on asi ka selles, et Eestis on rohkem välismaalasi ja seepärast mängivad eestlased tabeli keskmike seas, muutes ka neid meeskondi seeläbi tugevamaks.
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
