Soccernet.ee viimane Meistriliiga hooaja kokkuvõte heidab pilgu kõikvõimalikele kategooriatele, mis seni veel läbi võtmata.

Üks kokkuvõte on küll veel soolas, sest järgmisel nädalal vaatame ametlike protokollide avaldamise järel detailselt üle ka hooaja statistilised näitajad, kuid suure hääletuse jaoks on kõik vajalik nüüd olemas.

Meistriliiga hooaja parimaid ja halvimaid saavad kõik Soccernet.ee külastajad valida juba homsest alates. Siin on viimased seitse kategooriat ning eelnevate kokkuvõtete lingid seisavad artikli kõrval.

Edasine on juba Sinu teha, loodetavasti on meiepoolsetest valikutest otsustamisel abi.

Parim treener

Lõppenud hooaeg paistis treenerite osas silma esiteks uue põlvkonna jõulise esiletõusuga ning teiseks ohtrate vangerdustega. Hooaja jooksul lõpetati koostöö koguni kuue peatreeneriga, neist kaks korda Nõmme Kaljus.

Kiidusõnadest ei küllastu Martin Reimi debüüthooaeg peatreenerina, tal õnnestus noor meeskond läbi kõigi raskuste tähtedeni juhtida ning Flora üle pikkade aastate troonile upitada.

Eelmise aasta parimaks treeneriks valitud Igor Prins hoidis Levadia nende kannul ning poole hooaja järel ootamatult ametist vabaks saades tõstis ta Kalju väikese mängijatevaliku juures neljandale kohale.

Valeri Bondarenko juhtimisel püsis Narva Trans hoolimata meeskonda saatnud skandaalidest (kaks mängu anti väidetavalt meelega ära) pikka aega kullakonkurentsis ning tagas lõpuks kindlad pronksmedalid, enne kui treener vastuolulise Balti liiga hävingu järel ametist vabastati.

Marko Kristal pani Tammeka amatöörmeeskonna korralikult mängima ning valmistas tiitlipretendentidelegi ohtralt peavalu. Järgmist sammu astuda ei õnnestunud ega õnnestu ilmselt ka järgmiseks hooajaks, kuna Tammeka majanduslik olukord ei luba praeguse seisuga isegi treenerit alles hoida.

Järjekordse ekskoondislasena tegi hiilgava treeneridebüüdi Meelis Rooba, kes võttis suvel Paide linnameeskonna ohjad üle selge punase laternana, aga tõi kaasa kohese vormimuutuse ning tüüris võistkonna lõpuks otse püsimajäämiseni.

Lisaks on valikus Tallinna Levadia hooaja lõpule viinud Aleksandr Puštov, Kalju eesotsas alustanud Fredo Getulio Aurelio ja Karel Voolaid, Sillamäe Kalevis raskustega maadelnud Vladimir Kazatšjonok, Viljandi Tuleviku noored ülesmäge juhatanud Marko Lelov, Paides alustanud Erki Kesküla, Kuressaarega üleminekumängudele suunduv Sergei Zamogilnõi ning Lootusest läbi käinud Aleksei Žukov ja Vadim Dobiža.

Eelmiste aastate parimad treenerid:

2009 - 1. Igor Prins, 2. Norbert Hurt, 3. Marko Lelov
2008 - 1. Pasi Rautiainen, 2. Fredo Getulio Aurelio, 3. Igor Prins
2007 - 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Aavo Sarap
2006 - 1. Tarmo Rüütli, 2. Pasi Rautiainen, 3. Sergei Ratnikov
2005 - 1. Sergei Ratnikov, 2. Vjatšeslav Bulavin, 3. Tarmo Rüütli

Parim publik/fännid

Publikumbritega koos on suhteliselt nutune olukord ka fännigruppide seas. Midagi uut ja toredat sel aastal ei tekkinud, küll aga lagunes hooaja jooksul täielikult koost Kalju roosade punt.

Kahel eelneval aastal on selles kategoorias valitsenud just Nõmme Kalju, aga sel hooajal langesid nad kodumängude külastatavuse osas Levadia ja Flora selja taha ning lisaks ei ole meeskond juba tükk aega fännide häälekat kaasaelamist kuulda saanud.

Paralleelselt klubi võimuhaaramisega on ka fännide arvukuse ja häälekuse osas domineerima asunud Tallinna Flora. Samuti toetavad lauludega omasid pea igal kodu- ja võõrsilmängul Tartu Tammeka fännid.

Väljatoomist väärivad endiselt Tallinna Levadia ja FC Kuressaare häälekamad toetajad, episoodilisemalt ka Sillamäe Kalevi, Paide linnameeskonna ja Kohtla-Järve Lootuse kaheteistkümnendad mängijad.

Viljandi Tuleviku ja Narva Transi publik on vaikne, aga vähemalt neist esimestel on üldujuhul olemas arvukas toetajaskond nii kodu- kui ka võõrsilmängudel.

Eelmiste aastate parim publik/fännid:

2009 - 1. Nõmme Kalju, 2. Tartu Tammeka, 3. Tallinna Flora
2008 - 1. Nõmme Kalju, 2. Tallinna Flora, 3. Tartu Maag Tammeka
2007 - 1. Tallinna Flora, 2. Tartu Maag Tammeka, 3. Pärnu Vaprus
2006 - 1. Tartu Tammeka, 2. Tallinna Flora, 3. Pärnu Vaprus
2005 - 1. Tartu Tammeka, Tallinna Levadia, Tallinna Flora

Aasta mäng

Üllatusterohkele hooajale jagus nii ootamatuid tulemusi, uskumatuid tagasitulekuid, ülitähtsaid vastasseise kui ka lihtsalt õhustiku poolest suurepäraseid vutilahinguid. 180st mängust 10 parimat võiksid olla järgmised:

Juba esimesed voorud jätsid nii mõnegi vutihuvilise suud lahti, kui Levadia-Kuressaare 1:1 (13. märts) lõppes tiitlikaitsja jaoks ninanipsuga ning Kuressaare-Tammeka 2:3 (9. märts) mängus tartlased kaheväravalise kaotusseisu viimase 20 minutiga võiduks pöörasid.

Flora naasmisega teravaimasse tippu taastasid oma hiilguse ka Tallinna derbid. Flora-Levadia 2:1 (29. mai) lõpetas florakate kümnemängulise võidupõua Levadia vastu Meistriliigas. Levadia-Flora 2:2 (25. juuli) kohtumises tuli Flora rekordilise publiku silme all kaks korda kaotusseisust välja ja hoidis Sander Posti viimaste minutite viigiväravaga trumbid enda käes. Ning Flora-Levadia 2:0 (16. oktoober) tegi võimuvahetuse lõplikult selgeks.

Tiitliheitluse osas olid kõvadeks kaardisegajateks ka Kalju-Levadia 1:1 (18. september), kus Igor Prins oma eelmise meeskonna juuksed halliks muutis, ning Tammeka-Flora 2:1 (2. oktoober), mis säilitas põnevuse viimase pealinna derbini.

Kuigi üllatusi sündis sel aastal palju, olid enamik neist viigitulemused ning vähesed lõppesid selge autsaideri võiduga. Üheks erandiks oli Tulevik-Sillamäe 3:2 (18. september). Skoori mõistes thrillerite hulka kuulub Kalju-Flora 3:3 (2. november), kus florakad küll juba meistritena pingevabalt mängida said. Atmosfääri poolest tuleb esile tõsta Sillamäe-Flora 2:5 (28. august), kus külalised olid selgelt üle, aga sellest tähtsam oli fännide eelmise hooaja rusikavõitluse asendumine võitlusega tribüünidel.

Eelmise aasta parimad mängud:

2009 - 1. Kalju-Flora 3:2 (12. september), 2. Levadia-Flora 3:2 (20. juuni), 3. Levadia-Paide 4:2 (10. november)

Aasta ämber

Peast kinni haarama panevatest vahejuhtumitest ei tuntud Eesti Meistriliigas ka sel hooajal puudust. Esimestel kuudel oli kuumimaks teemaks Flora väravavaht Stanislav Pedõki jämedad eksimused, mis tipnesid karikafinaalis tehtud totaalse valearvestusega.

Tõsiste ämbrite sekka kuulub Nõmme Kalju välismängijate osturalli, mis pidi neist tegema tiitlipretendendi, kuid lõppes hoopis sellega, et kõigist leegionäridest tuli korraga loobuda ja hooaeg pooliku koosseisuga lõpuni mängida.

Samuti tekitab küsimärke Sillamäe Kalevi poolt palgatud uus ja nimekas peatreener Vladimir Kazatšjonok, kel "õnnestus" korralike rahaliste võimaluste juures mullune hõbedameeskond laatsaretiks ja tabeli keskmikuks muuta.

Üle ega ümber ei saa rumalatel põhjustel teenitud tehnilistest kaotustest. Eriti halenaljakas oli mai lõpus Sillamäe Kalevi "6:0 kaotus" FC Kuressaarele, kui nad vahetasid suures eduseisus väljakule liiga hilja registreeritud mängija.

Samalaadse eksimusega sai hooaja lõpus maha Paide linnameeskond, kes kaotas mängukeelu kandnud mängija kasutamise tõttu 0:0 viigiga Narva Transilt välja võideldud viigipunkti. Mis teeb selle veel uskumatumaks, oli Paide reaktsioon mängu järel: nad lihtsalt ei teadnud, et kaartide lugemisel arvestatakse kõiki liigasid eraldi! Täielik müstika, kuidas järvalastel õnnestus ligi kaks aastat reegleid tundmata tehnilistest kaotustest pääseda.

Flora suvist palgaskandaali esindab aasta ämbrite valikus selle tulemusel toimunud Siksten Kasimiri üleminek FC Kuressaarde. Endine Flora kapten luges oma klubivahetusest meediast ning keeldus hooaja lõpuni kollast särki selga tõmbamast - absurdsemat üleminekut on raske ette kujutada.

2009 - 1. Jaanis Kriska omavärav kohtumise viiendal sekundil, 2. Kalju kasutas Kuressaares lubatust rohkem välismängijaid, 3. Aleksandr Karpõtševi punane kaart tiimikaaslase ründamise eest

Aasta ebaõnnesõdur

Hooaeg kujunes äärmiselt õnnetuks kahe võõrleegionäri jaoks. Eriti huvitav on Nõmme Kalju jaapanlase Hiroyuki Mitsuyama lugu: ta sai vigastada vahetult hooaja eel Tallinna Kaleviga peetud sõprusmängus, mis kasvas üle kakluseks ning tuli enneaegselt lõpetada. Mõne nädala kestma pidanud vigastuspaus venis ja venis, kuniks Kalju oli sunnitud kõigist leegionäridest loobuma. Ainsagi ametliku mänguta Mitsuyama jäi küll ainsana klubi nimekirja, kuid Eestisse ta ei naasnudki.

Tammeka puurivaht Sebastian Tiszai käsi käis selles osas paremini, et vähemalt esimeses neljas voorus jõudis ta ka tartlaste särgis väljakul käia. Paraku ei olnud mängud kõige õnnestunumad ning Saksamaa passiga puurilukk prantsatas pingile. Vähe sellest, peagi avastati tal südameprobleemid, mistõttu tõmbas ta juba 22-aastaselt mängijakarjäärile joone alla.

Flora palgaskandaal lõppes halvasti nii mõnegi mängija jaoks, aga kõige õnnetum oli Siksten Kasimiri käekäik - vormis ja terve Eesti tippklubi tasemel poolkaitsja jäi pooleks hooajaks igasuguse mängupraktikata.

Aivar Annistel oli kokkuvõttes veelgi mustem aasta. Ekskoondislase hooaja rikkus vigastus, mis lubas tal vaid ühes kohtumises väljakul käia. Suvel lisandus sellele veel palgajama, mille tulemusena registreeriti ta ümber teise liigasse Nõmme Unitedisse, kus ta vaid kaks korda mängida sai. Ning tagatipuks läks ta ka Pohlaku tütrest lahku.

Kahel aastal järjest Levadia meistritiitlini juhtinud Igor Prinsi võib samuti ebaõnnesõdurite alla lugeda. Ta hoidis olulisi kadusid kannatanud meeskonda pool hooaega tiitliheitluses ja näitas tugevaid esitusi ka eurosarjades, kuid jäi ometi ootamatult tööta. Vähemalt leidis tema Nõmme Kalju näol kiiresti uue varjualuse.

Eelmise aasta suurimad ebaõnnesõdurid:

2009 - 1. Ingemar Teever, 2. Sander Puri, 3. Andre Frolov

Suurim samm tagasi

Eelmise hooaja suurimaks tagasiminejaks valitud Maksim Smirnov jätkas allamäge ka sel hooajal. Kalju andis ta suveni Narvasse laenule, aga endine koondislane langes ka seal pingile ega suutnud suvel omale üldse tasemel klubi leida.

Transi särgi Tallinna Levadia oma vastu vahetanud Eduard Ratnikov esines samuti oma paremate päevade halli varjuna. Hooaega alustas poolkaitsja veel põhimehena, aga lõpetas juba Esiliigas noortega madistades.

Enne eelmisel aastal Itaaliasse minekut oli Joonas Tamm tõusev ründetäht, mis läks päev-päevalt säravamaks, aga Florasse tagasi tulles valitses täielik pimedus. Algul usaldati talle korralikult mänguaega, aga ilmselgelt vormist väljas olev mees ei suutnud kuidagi teravusi luua. Uskumatu, et välismaal võib sellise taandarengu teha.

Eelmisel kevadel A-koondises debüteerinud Alo Dupikov mahtus aasta tagasi enim arenenud mängijate valikusse, kuid tänavu ei ole väärilist jätku tulnud. Vastupidi, hooaja esimesel poolel oli kogu Flora ründeliin külm ning suvel jäi Dupikov uute jõudude saabudes üldsegi pingile. Tulemuseks kolm väravat, mida on kümne võrra vähem kui mullu.

Hooaja eel peeti Flora üheks potentsiaalikamaks nooreks esiletõusjaks Albert Taari, aga erinevalt suurest osast oma meeskonnakaaslastest ei saanud ta sellega hakkama. Mullu Viljandi Tulevikus säranud poolkaitsja alustas nüüd juba esiklubi põhikoosseisus, kuid langes kiiresti pingile ning jäi sinna kuni suveni, mil ta ringiga oma endisesse koduklubisse Sillamäele tagasi jõudis.

Eelmise aasta suurimad sammud tagasi:

2009 - 1. Maksim Smirnov, 2. Liivo Leetma, 3. Kert Kütt

Aasta tagasitulek

Sander Posti ja Henri Anieri naasmine Eestisse andis Flora tiitlipüüdlustele uue tõuke ning kes teab, kas triibulised olekski nende kahe peale löödud 37 väravata meistritiitli pea kohale tõstnud.

Ühe südantsoojendavama come-back'i tegi 2008. aasta väravakuningas Ingemar Teever. Eelmise aasta eluohtlik vigastus ähvardas karjäärile kurva punkti panna, kuid selle hooaja alguseks oli ta Kaljus tagasi ning murdis end suvel juba välismaale.

Ukrainlasest veteran Sergii Mitin ajas eelmisel aastal oma lõbuks palli taga kolmanda liiga klubis Tartu HaServ, kuid naasis tänavu Narva Transi, püsis seal terve hooaja vältel põhikoosseisus ning aitas meeskonna pronksmedaliteni.

Endine Flora ründelootus Mihail Ištšuk paistis Eesti jalgpallile sootuks kadunud olevat, mängides viimati arvestataval tasemel 2007. aastal Tulevikus. Sel suvel siirdus ta aga Paide linnameeskonda, tõusis klubi parimaks väravakütiks ja aitas järvalastel püsimajäämise kindlustada.

Siim Roops ühendas sel aastal kaks tagasitulekut: ta naasis kodulinna ning samal ajal ka kõrgtasemele. Eelmised kaks hooaega vigastuste nahka läinud tartlasest sai kolmeaastase vaheaja järel taas Tammeka kaitseliider ning ta tõusis kiiresti koduliiga parimate kaitsjate sekka.

Eelmise aasta suurimad tagasitulekud:

2009 - 1. Tarmo Neemelo, 2. Dmitri Skiperski, 3. Aleksei Naumov