St. Pauli sotsialistlik vabariik (1)
Hamburgi kurikuulsas linnaosas, mida tuntakse eelkõige Reeperbahni kaudu, asub ka isepäine jalgpalliklubi, mille paljudele toetajatele on jalgpallist olulisem parandada poliitaktivismi abil ühiskonda. Alates jaanuarikuust on selle omalaadse alternatiivklubi osaks olnud ka Eesti koondislane Karol Mets.
- Lugu ilmus esialgselt maikuu Jalkas.
Hamburgis 1910. aastal loodud FC St. Pauli on ilmselt maailma kõige tugevama peavooluvastase kuvandiga klubi maailmas. Vähemalt tasemel, mis hõlmab suure jalgpalliriigi meistrisarja või tugevuselt teist liigat, kus klubi praegugi pallib.
Paljudele klubi poolehoidjatele polegi jalgpall nii tähtis kui protest ühiskonna vastu ja püüd seda paremaks muuta. Klubi fänkonda iseloomustab tugev vasakpoolsus. FC St. Pauli kuvandit on enim mõjutanud samanimeline piirkond, mille igapäevaellu kuulub kurikuulus prostitutsioonipesa Reeperbahn.
Moraalselt allakäinud marginaliseeritud linnaosa
St. Pauli on läbi ajaloo olnud marginaliseeritud piirkond, kus on muu hulgas asunud prügila. Möödunud sajanditel rajati siia ajutisi maju, et sõja puhkedes teha mere ääres ruumi kahuritele. Piirkonna allakäinud mainet süvendas aurulaevade ilmumine 19. sajandil – kuna neid peeti ohtlikuks, suunati nad maabuma St. Paulisse.
1830. aastal sai piirkonnast ametlikult St. Pauli ja sellele anti õigus olla esindatud linna juhtimises. 1894. aastal ühendati see poliitiliselt Hamburgiga. Natside aeg polnud samuti linnaosale lihtne, sest võimule olid pinnuks silmas svingmuusika, transvestism ja avalik prostitutsioon. Pärast II maailmasõda asus siin Hamburgi suurim must turg, kus kaubeldi muu hulgas seksiga.
1960ndad panid aluse tänapäevasele St. Paulile. Ühest küljest toimus pööre, kus tähelepanu pöördus prostitutsiooni subkultuurilt noortemuusika ja seksuaalrevolutsiooni poole ja tekkis üleüldine sotsiaalne liberaliseerumine. Teisalt süvendas see prostitutsiooni ja viis üha uute seksitöötajate värbamiseni. Sel ajal sai Reeperbahnist alguse ka Briti ansambli The Beatlesi tähelend. Tänapäeval tähistab seda väike väljak, millele antud nimeks Beatles-Platz.
1970- ja 1980ndail liitusid prostitutsiooniga organiseeritud kuritegevus, kangetoimelised uimastid ja vägivaldsete kampade sõjad. Riigi sekkumine viis nende hajumise või ümber paiknemiseni, kuid tühimik täideti 1980- ja 1990ndail kiiresti migrandijõukudega. Võitlus nende vahel viis ulatusliku vägivallani.
Läbi aegade on St. Pauli piirkond pakkunud huvi finants- ja kinnisvaraturule, kuid põrganud kohalike vastupanule. 1981. aastal algas skvotterite liikumine Hafenstrassel protestiks piirkonna gentrifitseerimise kava vastu. Väidetavalt sai just Hafenstrasse skvotterist alguse praegusajal populaarne jalgpalliklubi fännide piraadilipp: pealuu ja ristatud kondid.
Järsk pööre vasakule
Klubi on kujunenud käsikäes linnaosa arenguga. Piirkonna töölisklassi taust on klubi teinud vastuvõtlikuks protestimeeleoludele. Seda on soodustanud ka asjaolu, et võrreldes Hamburgi SVga sportlikult nõrgemal St. Paulil polnud palju pealtvaatajaid.
Neid hakkas suurel hulgal lisanduma pärast Hafenstrasse liikumist. Klubi võeti lihtsalt üle, sest puudus kriitiline mass, kes oleks suutnud sedavõrd olulisele pöördele vastu seista. Väike rühm paremtiiva esindajaid neelati alla. Värsked fännid olid anarhistid, punkarid ja radikaalid, aga oodatud oli lai spektrum uusi fänne. Liitus ka teiste klubide, sealhulgas Hamburgi SV fänne. Klubi suurenevat populaarsust soosis edu väljakul: 1988. aastaks tõusti Bundesligasse.
Kui tuli ilmsiks, et klubi staadionile Millerntorile tahetakse panna nimeks Sky Dome, puhkesid suured protestid, mis kinnistasid toetust klubile ja klubi vasakpoolset kuvandit.
Seega pole paljud St. Pauli toetajad jalgpallifännid selle õiges tähenduses. Nad tulid klubisse kogukonna pärast ja siis said neist ka jalkafännid. Nõnda kujunes FC St. Paulist klubi, mis polnud mitte Hamburgi paremuselt teine, vaid mis on alternatiivne klubi, mis on kõike seda, mida Hamburg SV pole: antirassistlik, antihomofoobne, antiseksistlik jne.
Kui migrandijõukude kuldajal, 1980–1990ndail autasustati St. Pauli eest skoorinud mängijaid tasuta bordellikülastusega, siis käesoleva sajandi teistkümnendate alguses keelati ära VIPi-boksides mängu ajal toimunud postitants. Üks boks kuulus lausa stripiklubile.
Ei turundusele!
Paljud St. Pauli toetajate protestid lähtuvad arusaamast, et jalgpalli kasutatakse ära rahateenimiseks ja tavaliste fännide peale ei mõelda. Seetõttu iseloomustab klubi toetajaid peavoolu-, eliidi- ja nomenklatuurivastasus, mida kirjeldab tabavalt üks klubi ingliskeelne sõnamänguline tunnuslause: "FC St. Pauli: NOT established since 1910 – that is, not part of "the establishment"" (vabas tõlkes: FC St. Pauli POLE asutatud 1910. aastal, sest ta pole osa nomenklatuurist (establish tähendab asutamist ning establishment nii asutamist kui nomenklatuuri-eliiti – toim.). Umbusaldatakse Saksamaa jalgpallijuhte ja muidugi politseid, kelle naeruvääristamiseks veeretatakse tänavaprotestideks vahel välja päevinäinud veekahur.
Tähtis koht on Fanladenil, mis on ühest küljest fännipood, aga teisalt ka kohtumispaik, mis on pühendatud sotsiaalse hariduse andmisele. Seda tehakse kampaaniate abil koolides ja kogukonnagruppides.
Jalgpalliuurija Guido Merkel on öelnud, et jalgpall on lahutamatu ja tähtis osa juhtrolli pärast Saksamaa ühiskonnas. Seda kasutab ära ka St. Pauli fänkond, uskudes, et võim on ühiskonnas liiga väheste käes ja jalgpall on vahend, kuidas seda muuta. Sealjuures pole arusaamad sugugi ühtsed. Osale on tähtis sportlik edu, teistele mitte. Teine pool deklareerib, et tuleb lõpetada turundus, mis tõmbab ligi turiste ja neid, kes tunnevad asja vastu huvi ainult siis, kui klubi on edukas; et turundus "müüb meie erilist eksistentsi".
Toetatakse teatud poliitikat, mitte tingimata klubi. Paljud fännid väldivad oste isegi ametlikust fännipoest ning valmistavad riided jms käsitsi. Neile on klubi parasiit, mis toidab peremeest ikooniliste poliitiliste fännidega kommertshuvide järgi.
St. Pauli kodustaadion Millerntor mahutab pisut alla 30 000 pealtvaataja ja maailmas arvatakse klubil olevat 11 miljonit fänni. St. Pauli fännide siseringi suuruseks hinnatakse 1000–3000 inimest, kes on väga motiveeritud poliit- ja kogukonnaaktivistid. Nende jaoks käivad poliitika ja jalgpall käsikäes, murul mängitaksegi poliitilist jalgpalli.
Ühe uuringu kohaselt sõnas üks fänn: "Loome St. Pauli sotsialistliku vabariigi." See tähendab tegeleda kogukonnaga, peatada gentrifikatsioon ja müüa olemasolevad majad odavalt praegustele elanikele. Vabaduse võib saavutada jalgpalli kaudu, jalgpalli abil on parem ühineda ja tõstatada probleeme, koguda raha. Jalgpall on lihtsalt platvorm.
Nõnda on St. Pauli segu poliitilisest aktivismist ja jalgpallifänlusest, mis on selle väikese klubi tuntuks teinud. Ta esindab nostalgilist idealismi ja vastupanu identiteeti.
***
Võõrustati väikest MMi
St. Pauli näitas vastuvoolumeelsust ka 2006. aastal Saksamaal toimunud MMi eel, kui korraldati FIFAs esindamata rahvaste MM, kus osalesid Gibraltar, Gröönimaa, Tiibet, Põhja-Küpros ja Sansibar. Puudus Monaco, mis väidetavalt jäi tulemata, kuna samal ajal toimus linnriigis prestiižne F1 etapp. Puuduva kuuenda koha – et saaks mängida kahes kolmeses alagrupis – haaras endale aga niinimetatud St. Pauli vabariik, millel puudusid esindusmeeskonna mängijad. Taas sai klubi demonstreerida dissidentlikku loomust.
PHOTO | Antifa Friendship: Celtic FC - FC St. Pauli pic.twitter.com/ka9ayBqAsJ — Antifa_Ultras (@ultras_antifaa) May 15, 2022
Ebatavaline sõprus Glasgow’ Celticu fännidega
Arvestades St. Pauli üdini vasakpoolset meelsust on üllatav, et nende sõprusklubi on üdini katoliiklik Glasgow' Celtic. See sõprus sigines 1990. aastate alguses, kui St. Pauli üks aktiviste Sven Brux sõlmis sidemed selle Šoti suurklubiga. Jalgpalliuurijad on välja toonud, et üks sõpruse põhjuseid on ilmselt ühiselt tunnetatud sektantlus – kitsa mõttekaaslaste rühma suletus. Ja veendumus, et jalgpalli ja poliitikat ei saa lahutada. Samuti ühendab neid eelkõige Liverpooli kaudu tuntuks saanud tribüünilaul "You’ll Never Walk Alone".
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
