100 miljoni mees mängib. Aga kas ka hästi? Vastavad Bellingham, Kane ja Rice (0)
100 miljonit eurot on päris suur raha, millega tavaline inimene saaks muretult ning mugavalt elupäevade lõpuni elada. Jalgpalliklubi jaoks on see teinekord aga selline summa, mille eest saab ühe soliidse mängija. Näiteks Jude Bellinghami, Harry Kane'i või Declan Rice'i.
Kui mitmed tippklubid sel suvel rahakotirauad pärani tõmbasid, nii, et mõni õmbluski rebenes, läks silmapaare punni - kas päriselt on jalgpall jõudnud sellisesse punkti, et hakkame rahumeeli rääkima 100 miljoni meestest? Jah, on. Muidugi, see, et mängija eest käiakse säärane summa välja, pole esmakordne. Küll aga on see viimastel aastatel olnud aina "normaalsem".
Sel suvel maksti suurimaid üleminekutasusid Moises Caicedo (umbes 117 miljonit eurot), Declan Rice'i (117 mln), Jude Bellinghami (103 mln) ja Harry Kane'i (100 mln) eest. Kui vaadata seniseid kuid, saab neist kolme mängija puhul rääkida, et raha on läinud õigesse kohta. Neist juttu tulebki. Raha liiga vabalt loopiva Londoni Chelseaga liitunud Caicedo peab oma aega veel ootama.
Jude Bellingham
On raske näha, kuidas 20-aastase Jude Bellinghami aeg Hispaania suurklubis Real Madrid oleks saanud paremini alata. Tõsi, kuna ta hakkas avavoorust peale paugutama, siis võiks ju nuriseda, miks sai püssiroht nelja vooru järel juba otsa. Aga see on lihtsalt ebaaus narrimine, sest mees käis vahepeal poes ära ja jätkas seejärel skoorimist. Siis tuli vahele tülikas õlavigastus.
Vahet pole, kuhu pilk või kõrv suunata, Dortmundi Borussiaski juba imetegusid teinud Bellinghami kiidetakse taevani. Põhjusega, sest Real Madridi senine minek – hetkel ollakse kõrgliiga teisel pulgal - keerlebki ümber noore inglase. Peatreener Carlo Ancelotti teab seda väga hästi ning on ründava poolkaitsja seni vaid neljal korral (pidanud kõikide sarjade peale 14 mängu) välja vahetanud – Bellingham kestab lõpuni ja teeb seda väga-väga hästi.
Seda tõestas Saksamaalt tulnud mängumees ka Meistrite liiga avamängus Berliini Unioni vastu, kui 90 minuti täitumisel seisid tablool nullid, kuniks Bellingham neljandal üleminutil võiduvärava lõi. Tegemist polnud teab mis iluväravaga, mis südameid rütmist lööks või häälepaelu purustaks, märkimisväärsem oli Bellinghami mõte – liikuda õigesse positsiooni juhuks kui Federico Valverde pealelöök lahtiseks pudiseb. Nii ka juhtus ja see pole tänavune esimene näide. See kinnitab Bellinghami visadust ja oskust mõelda sammu või isegi kaks ette, Reali-sugusel tippklubil on neid mehi vaja.
Bellingham sobitub hästi Real Madridi keskvälja südamikku, kus on kolmemehelist toetust valmis pakkuma Aurelien Tchouameni, Eduardo Camavinga, Toni Kroos, Luka Modric ja Valverde. Tänu sellele saab noor inglane toimetada ründes vabalt, teades väga hästi, et ajal, mil ta ise huugab, püsib koduõu turvalisena. Heaks näiteks on Napoli vastu peetud euromatš, kui teise värava olukorras tantsiskles ülitehniline Bellingham muretult läbi poole väljaku ning võttis värava löömise tervenisti enda peale.
Bellinghamist sai kolmas mees, kelle eest Hispaania hiid enam kui 100 miljonit eurot välja käinud. Esimesena, 2013. aastal, napsas tipu Gareth Bale, kuus aastat hiljem maksti suuri summasid ka Eden Hazardi eest. Vähemalt esimeste kuudega pole kahtluski, et töökas ning ühest küljest ääretult talendikas, teisalt aga juba praegu ülimalt küps poolkaitsja on seda raha väärt.
"Meil on meeskond, mille kokkupanekut oleme planeerinud aastaid. Koos on nii kogemus kui noorus, mis sisendavad meisse entusiasmi ning lootust. Meil on Jude Bellingham, kes on kõigest 20, kuid on juba üks maailma parimaid mängijaid ning Inglismaa koondise liider. Ta on määratud märkima üht ajastut ning tõusma Real Madridi legendiks!" usub klubi president Florentino Perez jäägitult. Nende sõnade kinnituseks lõi Bellingham El Clasico's Barcelonale kaks, värisegu varsti nii Lionel Messi kui Cristiano Ronaldo.
Harry Kane
30-aastase Harry Kane'i saamine Müncheni Bayernisse oli kui samm edasi ja siis kaks tagasi: sakslased kangesti tahtsid ja tegid justkui lubavaid pakkumisi, Kane oli valmis lennukile hüppama, aga siis jorises Tottenham midagi. Lõpuks polnud jorinal enam kohta, sest Bayern avas rahakotirauad pisut heldemalt ning ka loogika rääkis müümise keelt, inglaste kapten oligi lõpuks willkommen (tõlkes – teretulnud).
Algus oli küll päris inetu, sest Bayern kaotas Saksamaa Superkarikas 0:3 RB Leipzigile ning teise poolaja keskel vahetusest sekkunud Kane mängu olulist jälge jätta ei suutnud. Bundesliga oli aga sõbralikum: esimeses voorus kostitas ta Bremeni Werderit värava ja resultatiivse sööduga, seejärel sai Augsburg kaks tabamust. Niimoodi, mõneti märkamatult, on Kane jõudnud 11 vooruga koguni 17 väravani (ja viie sööduni), mis on Bundesliga kõigi aegade vingeim näitaja. Poolakast ründaja Robert Lewandowski jõudis sama ajaga "kõigest" 16 tabamuseni, Gerd Mülleril ei tasu peatudagi.
17 - Harry Kane is the first player in Bundesliga history to score 17 goals in the first 11 matchdays of a season. Insanity. #FCBFCH pic.twitter.com/cRufPVmFcD — OptaFranz (@OptaFranz) November 11, 2023
Ka Meistrite liigas tuld all hoidev Kane – neli mängu, neli kolli ja kaks väravasöötu – on juba ajanud vutirahva kihama. Noh, et kas ta on Bayerni kõigi aegade vingeim ründaja? Veel on vara öelda, sest justnimelt nii Lewandowski kui Müller, kes on samamoodi igasuguseid rekordeid purustanud ja tallanud teid, mida nüüd Kane üle käib, väärivad jätkuvalt suurtähti ja jäägitut tunnustust.
Samas räägitakse kogenud inglasest kui ühest Bayerni läbi aegade mitmekülgseimast ründajast, sest Kane ei nooli palle vaid ees, aga on valmis spurtima ka väljakusügavusse, pakkudes sellega jooksuruumi hoopis ääreründajatele. Eks ka tänu sellistele isetutele ja teinekord justkui tühjadele liikumistele on seni hiilgavas hoos olnud ka vasakäär Leroy Sane, kellega Kane ka palliga mängus hästi kokku passib.
"Kane'is on korraga nii vankumatu enesekindlus kui siiras alandlikkus. Kõik, mida ta teeb, on tiimi nimel. Lewandowski, tõsi, oli väravate mõttes meeskonnale ülivajalik, kuid näis, et ta teeb seda kõike enda nimel. Kane on oma suhtumisega tõesti ideaalne eeskuju," teatakse Bayerni riietusruumi lähedal rääkida.
Ja selline siiras õhin kandub kaugele. Kui Kane Galatasarayga peetud Meistrite liiga kordusmängus parimaks valiti, käis ta pikalt peale lõpuvilet ringi, suur naeratus näol, uhkusega näitamas teenitud auhinda. Jagamas kaaslastega rõõmu, mis oli talle saanud osaks alles esimest korda. On enam kui tõenäoline, et see ei jäänud ka viimaseks.
Declan Rice
Põline inglane Declan Rice tõusis West Ham Unitedi noorteklassidest kindlaks esindusmeeskonna põhitegijaks. Premier League'i debüüt sündis 2016/17 hooaja viimase matši lõpuminutitel, kui 2:1 võit oli juba kindel. Tegemist oli tõsi, vaid kübekesega, mille järel hakkas lumepall vuhisema: järgmine hooaeg tõi 26 kohtumist, sealt edasi sai tänaseks 24-aastasest poolkaitsjast kindel 30+ mängu mees.
Sel suvel lasi Rice neist aegadest aga lahti, lüües käed Londoni Arsenaliga. Mis aitab aga poolkaitsja kvaliteedist ehk aimu saada: potentsiaalsete ostjate seas olid nii Müncheni Bayern, Manchester United ja Chelsea, samas ka Manchester City, kelle huvi oli Arsenali järel üks konkreetsemaid. Samas teati diili eel rääkida, et eelmisel suvel isaks saanud Rice eelistaks jääda Londonisse – Mikel Arteta sats näis ideaalne valik.
Rice oli põhimõtteliselt esimesest sekundist peale Arteta üks põhimängijaid. Tõsi, ega kui oled üle 100 miljoni maksnud, peabki meest mängitama, aga West Hami kooliga alumine poolkaitsja on õigustanud seda valikut ja toimetab Londoni tippklubi südamikus kui vana kala.
Rice'i "kahjuks" räägib tõik, et ta mängib kaitseliini ees, jäädes nii justkui põhimelust kõrvale. Just selles mõttes, et kõigile jäävad meelde väravalööjad (vaata ka: Jude Bellingham ja Harry Kane), kuid mitte see, kelle taklamine väärtusliku rünnaku algatas. Inglasest poolkaitsja on oma võimsa mootoriga ning veenva lappimistehnikaga aidanud kindlustada Arsenali tagalat – 12 mänguga on võrku jõudnud kümme palli, mis on Premier League'is praegune paremuselt esimene näitaja.
Ent ka Rice'i palliga mängust õhkab enesekindlust ja tasakaalu, millele terve meeskond saab südamerahuga tugineda. Ehk et kui Põhja-Londoni derbis jagus vigastada saanud poolkaitsjat vaid 1:1 viigiga lõppenud avapoolajaks, lõi Arsenali rindkeresse tugev valu ning asenduseks toodud Jorginho ei suutnud normaalset õhuvoolu enam taastada. Veelgi enam, poolkaitsja tõmbas voolikusse sälgu, jäädes surve all pallist ilma ning mõni sekund hiljem tegi Tottenham skoori. Mängulises mõttes oli viimane pooltund Arsenali jaoks rütmitu, nagu vast Rice'ita kipubki siis olema. Hästi, ega seda väga kindlalt väita ei saa, sest Rice mängib põhimõtteliselt kogu aeg.
"Declan Rice on tõesti maailmatasemel mängija ning väärt igat penni, mis tema eest välja käidi. Talle pandud hinnalipik tuletab end tõenäoliselt kogu aeg meelde, teisalt pole Rice kordagi murdunud – vastupidi, tundub, nagu ta oleks satsis olnud aastaid," ollakse Londonis juba nii Manchester Unitedile kui Chelseale värava löönud alumise poolkaitsjaga väga rahul.
